16. oktoobril kell 19 mängib Piibe teater Kuremaa lossis Arlet Palmiste kirjutatud ja lavastatud näidendit „K. E von Baeri lõpetamatu uurimus”, mis jutustab loo Eestimaa pinnalt võrsunud kuulsaimast teadlasest. Baer sündis 1792. a Piibe mõisas.
Tema suurimaks saavutuseks teaduses oli imetajate munaraku ja seeläbi meie põlvnemise avastamine.
„Oma ülikooli lõputööna kirjutas Baer uurimuse „Eestlaste endeemilisest haigustest“, mis annab lisaks põhjalikule ülevaatele 200 aasta tagusest eestlaste elukorraldusest, ka Baeri suhtumisest maarahvasse. Tegemist on ainulaadse tööga, sest paljud teadlased ei pidanud maarahvast kirjutamist küllalt väärikaks. Võib tõdeda, et väga paljud Baeri hinnangud eestlaste kohta on jätkuvalt aktuaalsed. Kuigi hilisemal ajal oleme hakanud Baeri pidama Eesti teadlaseks, siis oma elu ajal ta pigem põlgas ja naeruvääristas eestlasi,” rääkis Arlet Palmiste.
Näidendi sündmustik saab alguse ajast, mil Baer on elu lõpuaastatel taas Tartusse tagasi kolinud ja kohtub Tartu Ülikooli rektoriga, kelleks oli tollal parun Artur von Oettingen. Rektor küsib retooriliselt, kas Baeri arvamus eestlastest on aastatega muutunud ja kas ta kirjutaks midagi teisti, kui peaks neist nüüd taas uurimuse tegema. Teadlasena otsustab Baer selle selgeks teha ja kutsub enda teenistusse talumees Jaani. Järgnevad lõbusad vestlused maailmakuulsa teadlase ja lihtsa talumehe vahel. Kumba tarkus siis suuremaks osutub? Näidendi lõpuks tõdeb Baer, et kuigi koolitarkus on oluline, ei saa alahinnata teadmisi, mida rahvas aastasadu endasse kogunud.
Näidendis põrkuvad kaks väga erinevat maailma, mis ettevaatlikult ja üllatavalt siiski teineteisele lähenevad ja see tekitab mõlemalt poolt lõbusat äratundmist. Ühtlasi annab näidend läbi Baeri meenutuste ülevaate tema teaduslikust tegevusest ja eluteest.
Literaat ja teatrimees Arlet Palmiste pakkus näitemängu tutvustamiseks välja ka mõned Karl Ernst von Baeri tsitaadid.
Pärast sügistöid polegi eestlastel miskit muud teha, kui pimedatel talveõhtutel end kurguauguni rasvast sealiha, mooritud hapukapsaid, musta leiba ning muud raskesti seeditavat kraami täis vitsutada, peale üliohtrasti põletatud viina ja kanget koduõlut juua, pärast seda ent ühetoonilist laulujoru venitada ja veidramoelist jõnktantsu tammuda.
Olen korduvalt selgitanud, et koolis peaks alustama üldhariduse andmisega. Mis puudutab aga ameti omandamist, siis on selge, et põllumajandust, ametnikutööd, sõjandust, neid tuleb õppida ikka praktilise töö käigus.
Teadmisväärne pole mitte üksnes see, mis asub meist ajas ja ruumis kaugel, vaid ka see, mis siinsamas meie kõrval asub.
Minu elukogemus näitab, et parem on, kui suure hulga erahuvid ei pääseks maksuvusele, olgu varjatult või varjamatult, eriti veel sellel maal, kus lihtsameelsus näib olevat peamiseks takistuseks progressi teel.
Söömisel unustab iga eestlane kõik inimväärse ja ei ole võimalik suurema aeglusega selle tegevuse juures olla. Ja peaaegu mitte kunagi, ka kõige rahvarohkema koosviibimise puhul, ei lõbusta nali vaikivat söömaaega.
Jaan Lukas