Sindis tähistati sinimustvalge lipu 136. sünnipäeva lühikese kõnekoosolekuga, mille valmistas ette Sindi gümnaasium koostöös Eesti lipu seltsiga. Ülevaatliku loo juurde lisatud pildigaleriis on kasutatud peamiselt Sindi gümnaasiumi õpilase Kelli Tõnisalu saadetud fotosid, lisaks mõned 2.a klassi lastevanemate saadetud fotod tänasest Sindist.
„Me ei korraldanud täna avalikku üritust, sest ei taha kellegi tervist ohtu seada. Me ei seisa ühises uhkes lipurivis selleks, et sellega kellelegi teisele muljet avaldada. Me avaldame austust Eesti lipule,” selgitas Sindi gümnaasiumi direktor Ain Keerup. Ei toimunud traditsioonilist lippudega rivistust sadade inimeste osavõtul Sindi raekoja ees ega puhkpilliorkestri mürtsudes läbi linna marssimist. Selleasemel koguneti keskpäeval märksa tagasihoidlikumalt koolimaja ette, moodustades Seljamaa monumendi juures pika lippude rivi.
Aukohal, Seljamaa büsti kõrval, seisis Sindi gümnaasiumi liputoimkond: Rainer Aas – 12a; Pillerin Pihelgas – 11a; Vanessa Viikoja – 8a. Hümn kõlas helikandjalt.
„Eesti lipu värvid rahustavad mind, teevad mul keha soojaks,” lausus 2.a klassi õpilane Sten Erik Hansen oma mõtteid jagades. „Sinine värv tekitab mõtteid, et meid on Eestis vähe ja võiksime üksteisega arvestada. Must värv annab mulle teada, et oleksin julge. Valge värv juhib minu mõtteid, et ma märkaks endast nõrgemaid,” andis noorhärra lipu värvidele omapoolse sümboolse tähenduse.
Ta külvas küllusesarvest rohkelt positiivseid arvamusi ja andis suurel hulgal mõtlemisainet kohalviibinuile: „Meil on väga palju töökohti. Sa ise pead tahtma tööd teha… Eestis on kõige fantastilisemad kirjanikud… Eesti on tark ja nutikas, kus ei pea kunagi kartma, et keegi sinust aru ei saa… Eesti on elanud läbi Vabadussõja, mis teeb just meie Eesti väga vapraks, uhkeks ja tugevaks… Eesti on minu elu heaks teinud. Mina teen igapäev nii, et järgmine päev oleksin ma parem inimene… Ma kirjutan juba praegu raamatuid. Palun vanemaid, et õpetaksid mind viisakalt käituma… Kui ma ükskord suureks saan, näitan oma lastele seda, mida mina ise olen elu jooksul ära õppinud.”
Viiulipalaga „Õrn ööbik“ esines Kertu Kirke Hansen ja seejärel kõneles koolijuht.
„Lipp on vaba riigi kõige olulisem sümbol. Eesti lipp ja lipuvilje ühendavad nii meid, kui kõiki eestimaalasi.” Kavalalt ja paljutähenduslikult küsis Keerup, miks tähistatakse Eesti lipu sünnipäeva 4. juunil? Ja vastas ootamatult: „Õige koolmeistrina jätan ma sellele küsimusele vastamata, sest tarkusetera ütleb: ära räägi õpilasele seda, mida ta ise lugeda ja välja uurida saab.”
Koolijuht peab pere rolli meie elus ja isiksuse kujunemisel väga tähtsaks. „Perest ja kodust algab armastus kodumaa vastu. Seda on tunda ja tegelikult ka näha kui vanemad ja vanavanemad on olnud headeks eeskujudeks.”
Keerup tuletas meelde, et Eesti lipu selts on kutsunud kõiki inimesi üles täna toimuvatest sündmustest ilusaid hetki jäädvustama, ning neid siis sugulaste, heade sõprade ja naabritega jagama. „Loodetavasti jääb ka meie koosviibimist meenutama nii mõnigi kaunis foto, mida aastate pärast heldimusega vaadata saame.”
Lauluga „Kus on minu koduke?“ esinesid Sindi lasteaia lapsed. Tähtpäeva kõnekoosolek lõpetati fonogrammilt kõlanud „Eesti lipuga”.
Urmas Saard