Artikkel ilmus esmalt augustikuu ajakirjas “Teekäija”. Seoses 266. Rooma Katoliku Kiriku paavst Franciscus’e Eesti külastusega saab autori loal lugeda seda ka Külauudiste uudisvoos.
[pullquote]Eesti ei ole statistilises plaanis enam luterlik vaid õigeusklik maa[/pullquote]Visiit Balti riikidesse on ajastatud Leedu, Läti ja Eesti sajanda aastapäevaga. Meie jaoks oleks tegemist teise paavsti külaskäiguga. Esimene, kes külastas Balti riike ja Eestit oli Johannes-Paulus II, kes viibis Tallinnas 10. septembril 1993. a. Kindlasti on sellised visiidid olulise tähtsusega kohalikule katoliiklikule kogukonnale (u. 6000 katoliiklast) ja ka eesti kristlaskonnale. Mis on kahe visiidi vahel muutunud? Suurim muutus usulises plaanis on see, et Eesti ei ole statistilises plaanis enam luterlik vaid õigeusklik maa. 2011. a rahvaloenduse järgi oli õigeusklikke 16% ja luterlasi 10%. Üleüldine ilmalikustumine on süvenenud (54% elanikkonnast ei pea omaks ühtegi usku), kristlus on veelgi enam surutud ühiskonna ääremaale ja ühiskond poliitiliselt palju polariseerunum kui 90-ndate alguses.
Ka Vatikanis on palju muutunud. Praegune paavst Franciscus tähistab oma viiendat valitsusaastat. Viis aastat tagasi ütles paavstiks valitud Buenos Aires’e kardinal Jorge Mario Bergoglio uskumatud sõnad: „Kirik peab end liialt tähtsaks.“ Hiljem on ta rääkinud „teoloogilisest nartsissismist“. Kiriku ainus mõte olevat evangelisatsioon. Kirik peaks Jeesust Kristust kuulutama ja välja minema. Vale olevat selline kirik, mis elab vaid selleks, et üksteisele viirukit suitsutada. Ilmselt paavsti valijatele selline radikaalselt enesekriitiline sõnum meeldis.
Mis on esialgsetest ootustest saanud? Möödunud viie aasta jooksul on mõndagi muutunud. Oma kolme paavstliku läkitusega „Evangelii Gaudium“ (2013), „Laudato Si“ (2015) ja „Amoris Laetitia“ (2016) kutsus ta esile palju arutelusid, kiitust ja vastuseisu. Mõned soovivad suuremaid reforme, teised kardavad, et kirik on jõudnud kuristiku äärele.
Ta on rohkem hingekarjane kui paavst.
[pullquote]„Palvetage minu eest!“[/pullquote]Kogu oma senise ametiaja jooksul on Franciscus vihjanud sellele, et kirik kui institutsioon pole kõige tähtsam. Seda on näha ka tema esinemistes. Ta toetub vähem ametile ja rohkem isiklikule karismale. Ta on rohkem hingekarjane kui paavst. Ta annab nõu kuidas palvetada, kuidas paastuda, mida teha patu ja väsinud südamega. Ta on imperatiivide paavst. Ta muudab kirikut selle läbi, et on muutnud kiriklikke prioriteete. Algusest peale kõlab nüüdseks tuhandeid kordi korratud programmiline žest: „Palvetage minu eest“. Kui varem mindi Rooma, et saada paavstlikku õnnistust, siis nüüd saadakse sealt kaasa ka koduülesanne: „Palvetage minu eest!“
See, mis tema juures irriteerib, on huvi puudus struktuuride suhtes. Franciscuse ja tema eelkäija Benedictus XVI vahel on üks sarnasus: nad ei valitse valitsusaparaati, nad ei hinda seda, nad eiravad seda. Tagajärjeks on mitmed Vatikaniga seotud personali ja finantse puudutavad skandaalid. Kiriklike juristide ebakarismaatiliseks pidamisest ei piisa. Üksnes antinstitutsionaalse afektiga on kirikut raske juhtida.
Paavst Franciscusel on veel teinegi moto: „Tegelikkus on tähtsam kui idee.“ Seda kinnitas tema ametiaja esimene reis Lampedusa pagulaslaagrisse. Vatikani raadio ütles selle kohta: „See on entsüklika kahel jalal.“ Samal lainel toimusid ka 2014. ja 2015. aastal kokku kutsutud perekonda puudutavad sinodid. Räägiti palju uuest dialoogi kultuurist, kuid lõppdokumentides siiski mingeid olulisi muudatusi kiriku õpetuses perekonna kohta ei tehtud. Sama tõsised on olnud tsölibaadi ja naiste kirikus rakendamise küsimused. 2014. aastal määras paavst Rahvusvahelisse Teoloogiakomisjoni kahe naise asemel viis. Samas kinnitas ta, et naiste preestriks pühitsemine pole mõeldav. Maarja Magdaleena nimetamine koos apostlitega („Apostola Apostolorum“) avanuks naistele siiski nagu mingi lootuskiire tuleviku arengute suhtes.
Oikumeenilises valdkonnas oli äärmiselt oluliseks sammuks 31. oktoobril 2016. a Luterliku Maaimaliidu külastamine Lund’is seoses reformatsiooni 500 aastapäevaga.
Rooma Katoliku Kirik seisab otsustavate arengute ees
Kõik need signaalid kõnelevad sellest, et Rooma Katoliku Kirik seisab otsustavate arengute ees. Oodatakse suuri muutusi. Nii nagu meil räägitakse 4. sajandist alates konstantiinlikust pöördest, mis hiljem viis kristluse muutumiseks riigikirikuks, nii nimetatakse võib-olla tulevikus praegust aega frantsiskaanlikuks pöördeks. Aeg näitab, kui suuri muutusi paavst Franciscuse valitsusaja järgmised aastad kaasa toovad. Ees seisab pikk tee, mille käigus seistakse väga suurte väljakutsete ja raskete arengute ees. Paavst on vanim Global Player. Tal ei ole armeed ja majanduslikku võimu, kuid ta on siiski „pehme jõud“. Esialgul on rohkem ootusi kui tegelikkust, rohkem rahutust kui lahendusi. On selge, et see kes tahab selles muutlikus maailmas midagi säilitada, peab muutuma. Kuid kui palju ja milles? Küllap jäävad need küsimused nii Euroopa kui Eesti usuelu maastikku saatma ka pärast septembrikuist paavsti visiiti. Mida võime aga kindlasti öelda: õnnis on see, kes tuleb Issanda nimel!
Joosep Tammo
Pildigalerii Tallinnast paavsti külaskäigule eelneval päeval
