Olin varjupaigas. Ma olin seal päris kaua, kuni üks pere mu enda juurde võttis. Nad hoidsid mind ilusti toas ja söötsid mind, kuni ma suureks kasvasin.
Siis ma pidin minema õue ühte väikesesse majakesse elama. Nemad nimetasid seda kuudiks. Ma pidin magama ja öösel pimedas inimeste maja valvama. Minuga ei tegeletud enam nii palju kui varem. Ma soovisin, et nad minuga rohkem tegeleks, kuna ma hakkasin kurvaks muutuma. Nad pöörasid mulle tähelepanu vaid siis, kui must möödusid või ma midagi hästi tegin.
Kui ma haigeks jäin, viisid nad mu arsti juurde, kuna mu jalad ei kandnud mind hästi. Kui arsti juures sai käidud, siis läksime me koju. Paari päeva pärast võttis pere uue kutsika.
Peale seda viisid nad mu uuesti arsti juurde ühte valgesse tuppa. Ma tundsin, kuidas arst süstla mu veeni lükkas. Ma tundsin, kuidas vedelik läbi mu keha jooksis ning arst sosistas mulle, et tal on kahju, see on vaid tema töö.
Ma tahaksin inimestele öelda seda, et ärge kunagi oma lemmiklooma hüljake ja käituge temaga hästi. Kiitke teda, et ta saaks ennast hästi tunda ning ei peaks kurvastama.
Gärolin Kikas, Sindi gümnaasiumi 8. klass
Väga hea ja elus lugu! Tõsiselt! Võttis lausa pisara silma…
Aitäh!
Gärolinil on annet kirjutamiseks. Ta võiks sellega jätkata. Autor oskab kirjutamise ajaks kehastuda loomaks ja paneb nii veenvalt uskuma, nagu olekski koer selle ise kirjutanud. Väga empaatiline, eluline ja hea.
Aitäh!