Marko Pikkat on enda sõnutsi tavaline 24aastane noor, kes õpib Tallinna ülikoolis kunstiõpetajaks, käib esmaspäevast reedeni tööl ning kasvatab kaheaastast poega. Tegelikult teeb ta aga ka iga päev tööd, et ühel päeval tegeleda vaid sellega, mida ta tõesti teha tahab. Joonistamisega.
Kas sinust tulebki tulevane kunstiõpetaja?
Ei oska öelda, kas ma kunstiõpetajaks saada soovin. Praegu ma tean nii palju, et ma ei suudaks elada ilma joonistamise või maalimiseta. Õpetamine nõuab aga tohutult palju energiat. Praegu on põhirõhk siiski suunatud tekstide illustreerimisele. Lasteraamatud ja muud sellist.
Kas Eestis on lihtne olla kunstnik?
Kunstnik on lihtne olla, aga ära elada sellest on väga raske. Kunstnikuks võivad paljud ennast kutsuda. Üldiselt peab Eesti kunstnik olema ka õpetaja või leidma mõne teise kindla töö. Siis palk jookseb ja maksud on makstud – kindel värk. Aga see võtab tegelikult ju tohutult palju energiat. Vaid vabakutselise kunstnikuna ära elamiseks peab olema väga hea ärivaistuga. Olen tähele pannud, et Eestis on palju selliseid “õigeid” kunstnikke, kes arvavadki, et üks kunstnik peaks olema vaene kaltsakas ja natuke nupust nikastanud, palju kannatusi näinud. Mis tähendaks, et kui kunstnik suudab ainult oma tööde müügist ära elada ja veel hästi, siis on ta tingimata ainult raha peal väljas ja pole siiras. Ei ole ju nii..
Kuidas jõudsid kunstini ja mida oled saavutanud?
Olen aru saanud, et mitte keegi ei too sulle kandiku peal asju ette. Eestis on palju kunstnikke ja konkurents on tugev. Tuleb ise ennast pressida igale poole. Ma hakkasin joonistamisega põhjalikumalt tegelema keskkooli alguses, hakkasin osalema konkurssidel ja pakkusin enda töid igasse võimalikku ja võimatusse kohta.
Pärast keskkooli õppisin ehituskoolis ühe aasta mööbli restaureerimist. Töötasin ka sellel alal natuke aega. Ja ühel õhtul Kalamajast töölt koju tulles mõtlesin, et pagan, aitab sellest, ma ju oskan hoopis midagi muud palju paremini ja olen palju õnnelikum, kui seda teen.
Praegu olen illustreerinud kaks raamatut, andnud välja kaks enda muinasjutukalendrit, teinud isikunäituseid, teen kaastööd erinevatele väljaannetele ja olen teinud ka palju tellimustöid. Ei saa öelda, et ma elaksin ainult oma kunstist ära, aga võin öelda, et iga aasta läheb paremaks. Ma arenen iga aastaga ja ma tunnen seda,
Mis on muinasjutukalender?
Kolm-neli aastat tagasi tekkis mõte, et tahaks enda kalendrit välja anda. Esimesed katsetused olid üsna amatöörlikud ja ega kogemusi ka ei olnud. Ei tundnud kirjastajaid ning ei teadnud, mida üldse nende kirjastustega peale hakata. Kaks aastat tagasi otsustasin, et pole mul neid kirjastusi vaja, ma võin ju ise otse trükikotta minna, maksta raha ja saada kauba kätte. Nii tegingi. Tellisin ettevaatlikult üsna pisikese tiraaži, aga tuli välja, et inimestele meeldis ja otsustasin seda jätkata. Järgmiseks aastaks valmis ka just uus kalender. See ei olegi päris tavaline seinakalender. On küll olemas 12 kuud ja tähtpäevad ilusti punaseks tehtud, aga selles on ka iga kuu juures minu joonistus koos pisikese muinasjutuga. Väike muhe lugemine ja mitte ainult lastele. Nad ei ole küll päris filosoofiaõpikust, aga väikest meelelahutust on ka vaja.
Vt ka www.facebook.com/pildiloomaaed
Mart Valner