Kõnõlõtigi poiskõisiga kõgõ õnnõ võro keelen?
Joba kümme aastat om mul lubatu tuud tetä ja kiäki ei olõ kõrralõ kutsnu.
Kas poiskõsõ saava kõgõst arvo? Kas vasta kah kõnõlõsõ?
Tuust, mis tunni teemaga kokko lätt, saava kimmähe arvo. Üle ei olõ kiäki midägi küsünü. Osa kõnõlõs vasta kah.
Arva, et käsitüütunni saa võro keeleh anda, a keemiätunni ei saa: väävelhapõ tulõ määnegi hüdsihapu, midä ütski raamat ei kiroda!
Oppaja ei suta säänest mahtu är siiti. Muusigatunnih saa külh mõnõ laulu võro keeleh laulda.
Midä poiskõisiga meisterdäti?
Üts tunn om teooria ja tõnõ tunn om praktika. Tapitegemine, täpsele lõikaminõ, tüü viimistleminõ. Ku lats tunnist ossa võtt, sis tä saa suurõst pääst esi sändse tüüga toimõ, ei piä kedägi appi kutsma.
Kas poisi omma inne puutüütunni tüüriistu kätte võtnu?
Veidü om noid, kes omma tüüriistuga kokko putnu. Pall’o om alõvilatsi, kellel kotoh säänest meisterdämise jako ei olõ. Ma arva, et televisiooni ja arvudi pääl om kodonõ elo…
Ma olõ maal kasunu, kooli- ja suvõvaihõao olli esä kõrval, toimõndi talotüüd ja esä oll’ mõtskunnah tüül. Tuulaiga es mõistaki arvada, et midägi muud või olla. Esä mant sai kõik selges, a väikeist meisterdämist tekk’ tä peris veidü. Vanaesä oll’ puutüümiis. Tarviligu tüüriista olli kõik kotoh olõmah. Pall’odõl parhilla kimmähe ei olõ.
Kas mõnõ latsõ mõistva puutüüd parõmbahe ku tõsõ?
Osal om jah tuud andi. Kas jumalast vai kotost üteh antu, tuud ma ei olõ analüüsnü. Andõka latsõ küsüse rohkõmb. Nä tahtva rohkõmb jouda ja joudva tõisist tsipa ettepoolõ. Mõnõh mõttõh sekä tunni, ku osa iih är joudva minnä. A tuud piät õnnõ kitmä, tuu ei olõ viga!
5. klassi latsil om ülesandõs auto vai traktorimutõl tetä ja niimuudu, et ku valmis saa, sis om iks massina muudu kah.
Vällänägemine, tüü viimistleminõ – kõik lugõ. Hinde üts osa om eski tunnih hindä üllehpidämine.
Ma ei olõ tunnih nii kuri ja nõudja. Mu käest tahetas, et olnu kur’õmb kipõn, a tuu om mullõ rassõ, ei tulõ häste vällä.
Kõgõ rassõmbalõ püsüs tunnih säitsmes klass. Tunniandminõ ei olõ kerge. Tulõ jättä latsilõ võimalus «nall’a tetä» – määnestki massinat tüüle panda, mis või ohtlik olla. Ohutustehnika allkiri om antu, a ku tuud ei täüdä, saat iks haigõt.
Vasaraga näpu pääle lüümine ja väidsega kraapsaminõ tõõnõkõrd – tuud õks juhtus, sinnä saa-i midägi tetä.
Miä latsilõ kõgõ rassõmb tüü om?
Nuu tüü, kos omma väega täpselt ette antu mõõdu. Kos piät juunlavvaga mõõtma ja häste täpsele lõikama.
Kas hindäl poigõ om?
Poigõ olõ-i trehvänü, om kolm tütärd. Kasupoig kül om.
Kas tütril om huvvi puutüü vasta?
No ütlemi, et ei olõ. Tütärlatsil om hädäperäne, et vasara õigõt pite kätte võtt. Tütärlatsil omma ette nättü tõsõ huvi.
Midä arvati tuust, et vahtsõ kooli opikavan soovitõdas opada tütärlatsilõ kah puutüüd ja tõisi poissõ töid?
Tuu om õigõ ja kimmähe hää, ku latsõl huvvi om. A tuu ei tohe minnä tunnistusõ pääle «kompromiteeriva» hindenä.
Kas haanimehe piipu olõti pruuvnu tetä?
Olõmi latsiga tennü. Piipu om võimalik eski treipingi pääl tetä. Tooriku valmis tetä.
A kas saa hää kah?
Ma ei olõ esi piibumiis ja ei mõista tuu kotussõ päält üteldä. Et suidsutaminõ om koolih ülepää är keelet, sis piipu mi koolimajah pruuvi ei saa. Ku lats tä kodo vii, sis esä vai vanaesä saava pruuvi.
Harju Ülle, Uma leht