| Viljandi oli esimesi linnu Eestis, kus jõuti tänavavalgustuse, sillutatud tänavate ja kõnniteede ehitamise kõrval oma veevärgi ja kanalisatsiooni sisseseadmiseni. |
| Veetorni konstruktsioonide ja torustiku ehitamisega tehti algust 1911. aasta mais. 13. oktoobril ühendati veevärgi torustik 30 meetri kõrguse veetorni mahutiga. Vett pumbati torni reservuaari 134 meetri sügavusest puurkaevust, mis andis ühe tunni jooksul 1000 ämbritäit vett.
Novembri lõpuks voolas vesi veetorni mahutist linna torudesse. Vana veetorni abiga jõudis vesi viljandlaste kodudesse kuni 1960. aastani. Aastaid tühjalt seisnud torn lagunes ja 1996. aastal tõsteti vana veetorni puidust osa alla. Aasta hiljem algatas Viljandi Rotary klubi vana veetorni restaureerimise, et taastada linna siluett. Veetorni restaureerimiseks annetasid paljud Viljandi ettevõtted ja eraisikud. Suurima summa – 100 000 krooni annetas Torontos elav organist, koorijuht ja helilooja, Viljandi aukodanik Roman Toi. Kõikide annetajate nimed on jäädvustatud veetorni paigutatud metallist seinaplaatidel. 6. novembril 1999. aastal paigaldati oma ajaloolisele kohale tagasi torni ülemine osa. Viljandi vana veetorn rekonstrueeriti 2001. aasta kevadeks ja avati vaatetornina, kust saab heita pilgu kogu linnale. 2002. aastal sisustas Viljandi Muuseum torni kolmel korrusel püsinäituse, mis annab ülevaate torni ehitamisest ja taastamisest ning Viljandi linna lähiajaloost. Vana veetorn on jäänud linna sümboliks läbi aastate moodustades Jaani ja Pauluse kiriku, tuletõrjemaja ja raekoja tornidega Viljandi suurepärase linnasilueti. Vana veetorni 100. aasta puhul on välja töötatud uus linna esindusmeene – keraamiline karikakujuline väike veetorn, mille autor on Külli Allikvee. Allikas: Viljandi linn |