MTÜ Audevälja Arenduskeskus kaebas 17. jaanuaril kohtusse Padise vallavolikogu otsuse kiita heaks üle 13 hektari suuruse uue Tatramäe kruuskarjääri kaevandusluba, sest vald ei arvestanud nõusoleku andmisel kohalike elanike huvidega piisavalt.
Audevälja piirkonna elanikud on võidelnud oma kodupaiga looduse terviklikkuse eest ja uute karjääride rajamise vastu visalt üle viie aasta. Ebavõrdse võitluse kronoloogiat Tatramäe suure karjääri vastu näed siin – https://docs.google.com/file/d/0B-2quI3U2I3KX3NVaDh6OUx4enc/edit
Kohalik omavalitsus on riigimetsa rajatavast karjäärist rahalootuses huvitatud, ka on karjääri arendaja Padise vallavolikogu ja keskkonnakomisjoni liige. Audevälja inimesed saavad ehituskruusa vajadusest väga hästi aru, kuid küla keskel ühe kilomeetri raadiuses on juba 3 tegutsevat karjääri 23,95 hektaril ja järjekordse suure karjääri rajamine enne Audevälja küla teiste karjääride ammendamist ja rekultiveerimist ei ole jätkusuutlik ning ületab taluvuse. Uue karjääri rajamisega häviks ka külarahva jaoks oluline, põlise teedevõrgustikuga metsaala.
Kui tahad olla Audevälja inimeste toetajaks ja aida neil koguda 2700 eurot kohtu- ja advokaadikuludeks, siis väljenda oma tahet annetades MTÜ Audevälja Arenduskeskus arvele Swedbank 221021989183.
Kõigi toetajate tänuüritus toimub vastlapäeva paiku Tatramäel. Võtame Sinuga ühendust, kui teed ülekande ja saadad sõnumi ”Toetatud!” e-posti aadressile a.arenduskeskus@gmail.com.
Keskkonnaamet tegi 15. oktoobril otsuse mitte anda kaevandamisluba OÜ-le Ketal Võru Ess-soos turba kaevandamiseks. Üheksa aastat kestnud ja kolm kohtuvaidlust läbinud saaga on märgilise tähendusega kõigi kohalike kogukondade jaoks, kes seisavad looduskaitseliste väärtuste eest.
Seltsingu Roheline Urvaste juhid Helina Kärgenberg ja Airi Hallik-Konnula, kes 2004. aastal kaevandamisloa vaidlustasid, on lõpptulemusega rahul. “Kuna Ess-soo on osa mitmete inimeste identiteedist, siis on pika protsessi tagajärjel tulnud võit meie kogukonna jaoks väga oluline. Nüüd jäävad piirkonda alles looduskaitselised väärtused, mida algselt kaevandamist lubades arvessegi ei võetud,” selgitas Rohelise Urvaste üks juhtidest Helina Kärgenberg. “Loodan, et meie kogemusest saavad innustust ja jõudu ka teised kogukonnad, kes sarnaste probleemidega kokku puutuvad,” lisas Kärgenberg.
Kohtuvaidlustes seltsingut esindanud SA Keskkonnaõiguse Keskuse jurist Kärt Vaarmari leiab, et Rohelise Urvaste inimesed väärivad tõsist lugupidamist, kuna nad on jaksanud nii pikalt oma huvide eest võidelda, kastutades sealjuures kõiki õiguslikke võimalusi. “Ess-soo juhtum on oluline pretsedent, mis näitab, et oma õiguste eest kohalike loodusväärtuste kaitsmisel tasub seista.”
Keskkonnaameti eelkäija Võrumaa Keskkonnateenistus tegi esimese otsuse Ess-soos kaevandamisloa väljaandmiseks 2002. aastal. Kohalikud elanikud said sellest teada alles kaks aastat hiljem, koondusid seltsinguks Roheline Urvaste ning vaidlustasid loa andmise otsuse kohtus. Ehkki esimest kohtuvaidlust ei võidetud, sai seltsing vaidluse käigus kinnitust, et alal on olulised loodusväärtused. Seejärel tehti Urvaste vallale ettepanek ala kaitse alla võtmiseks, mida vallavolikogu lõpuks ka toetas. Ala võeti kohaliku kaitse alla, ent selle otsuse vaidlustas omakorda kaevandamisfirma. Kohtuvaidluse tulemusel leiti, et Urvaste vald toimis ala kaitse alla võttes siiski õigesti, mistõttu otsustas Keskkonnaamet sellest lähtuvalt kaevandamisloa väljastamata jätta.
Ess-soo näol on tegemist Urvaste vallas ja kaugemalgi ainukese rabakooslusega, kuna kõik ümbruskonna suuremad sood on hävitatud. Ess-soos on registreeritud kokku 11 looduskaitselise väärtusega linnuliiki ja seal asuvad väärtuslikud elukooslused, millest suurepinnaline lage-siirdesookooslus on looduskaitseekspertide hinnangul üle-euroopalise tähtsusega.
Üha enam propageeritav tuumajaam on märgiks miilegi suurema juhtumisest. Tõenäoliselt plaanitakse saadava energia toel suurendada Viru Keemia Grupis põlevkivi kaevandamist ja töötlemist. Tuumaenergia ei vähendaks seega põlevkivi kaevandamist ja meie põhjavee hävitamist. Kuid senisest enam räägitakse seoses tuumajaama ehitamisega Eesti fostoriidivarude kasutulevõtust. Tuumaenergeetika eestkõneleja Anto Raukas on portaali teadus.ee sõnul olnud ärkamisajal agar fosforiidikaevanduste rajamise pooldaja.
Tiit Kändler kirjutab teadus.ee-s: “Kuid muidugimõista on Raukas ületamatu tuumajaamade prohvet Eestis, kelle värvikad ideed on paelunud kuulajate ja lugejate paljusid põlvkondi. Olgu siis mõte paigutada tuumajaam maa alla põlevkivikaevandusse, osta see Venemaalt või pista tuumajäätmed kunagi edukalt käivitatud graniidikaevandusse.
Kahjuks tuleb akadeemik professor Raukasel ette ka tõsisemaid mälulünki. Nõnda näiteks esitles ta end laupäeval, 19. märtsi hommikul Vikerraadios eetris olnud hommikuintervjuus kui väsimatut ja vaata et ainsat võitlejat fosforiidikaevanduste vastu 1980. aastatel.
Mis seal ikka, avagem Juhan Aare raamat „Fosforiidisõda” leheküljelt 259 ja sealt saame lugeda, mida pajatas Anto Raukas 17. märtsil 1988. aastal toimunud Rakvere rajooni ja Kunda linna rahvasaadikute ühisistungil:
„Lõplikku otsust veel ei ole ja fosforiidi tootmise probleem jääb aktuaalseks. Teravamaks probleemiks loetakse Toolset. Meie vabariigis on fosforiidi tootmise propaganda kahes keeles, eesti ja vene keeles, kuid nad ei ole kooskõlas. Vene rahvuse hulgas levib arvamus, et Eesti vabariik läheb välja NSV Liidu koosseisust ja siis hakkab müüma fosforiiti lääneriikidele. See arvamus on täiesti väär. Kasum fosforiidi eksportimisest on väike ja sellepärast välisfirmad ei ole huvitatud fosforiidi väljaveost. Kui rääkida fosforiidi ökonoomilisest seisukohast, siis on vajalik alustada fosforiidi väljatöötamist juba praegu. Tuleb leida lahendus, kuidas alustada fosforiidi väljatöötamist, kas lahtise või kinnise kaevandusega. Selle kohta on meie valitsusel oma seisukoht.”
On selles raamatus veel teisigi akadeemiku mälu värskendada võivaid kohti.
Ega asi poleks hull, kellega siis ei juhtu, et vahel midagi unustatakse, aga ehk pole kuigi tervistav, kui tuumajaamandusega seotud argumendid põimuvad unustuse hõlmaga.”
Toila vallavolikogu vastas teist korda eitavalt Rootsi firma Geoforum Skandinavia Aktiebolag üldgeoloogilise uuringuloa taotlusele, mille eesmärk on otsida Toila, Jõhvi ja Vaivara vallas rauda ning sellega kaasnevaid maavarasid.
Eesti kaitseväe topograafia osakond avastas juba 1930. aastatel Jõhvi piirkonnas tugeva magnetanomaalia. Kaitseväelased oletasid ümbruskonnas rauamaagi olemasolu. Seejärel puuriti anomaalia piires kaks sügavat puurauku, vastavalt 505 ja 721 meetrit.
Maapinnast arvestades 240 meetri sügavusel avastati rauamaagi maardla, mida ka prooviti. Madalamas puuraugus ei läbitud täielikult maagikeha. Sügavamast puuraugust saadud andmestiku alusel on maagikeha kuni 400 meetrit paks, aga raua sisaldus maagis on võrdlemisi madal – vaid 25–34 protsenti. Sinnapaika see jäi, sest maailmas oli teada palju paremaid rauamaagimaardlaid. Sama maardlat uuriti ka Nõukogude ajal.
Kuigi kõik vahepealsete aastate uuringute tulemused pole säilinud, on kuni viimase ajani valitsenud üksmeel, et Jõhvi all on küll palju rauamaaki, ent see on liiga sügaval ja mujalt saab sama kraami palju odavamalt kätte. Sisuliselt paneks Rootsi firma paljutõotavale leiukohale käe peale – kui toorainehinnad kunagi tõusma peaksid, siis saavad nad Ida-Virumaal enne teisi kaevandama hakata. Sõltub see kõik aga sellest, kas raua-, vase- ja tsingimaagi hinnad tõusevad maailmaturul piisavalt kõrgele või mitte.
Jõhvi rauamaardla on metallimaardlatest Eestis kõige paljutõotavam. Kesk-Eestis Võhma kandis on tulnud ka mitmeti tõlgendatavaid andmeid plii ja tsingi varude kohta, ent nende puhul on uuringud poolikuks jäänud.
Jahedapoolne Luutsniku seltsimaja oli reedel täis tulist kirge, kui paarkümmend külainimest pommitasid tänasel avalikul arutelul kaks tundi oma küsimuste ja kahtlustega plaani rajada uus kruusa- ja liivakarjäär Haanja valda Luutsniku lähedale.
Karjääri soovib rajada Tartus registreeritud firma Lõuna-Eesti Karjäärid OÜ, kellele kuulub juba Haanja vallas asuv liivakarjäär Ala-Palos. Kohapeal esindas kaevandamisest huvitatud poolt kõige sõnakamalt geoloogilise uuringu teinud Ain Põldvere Eesti Geoloogiakeskusest. Ta kutsus inimesi üles võtma asja terve mõistusega, et mis see karjäär ikka halba teeb. Tema kinnitusel on kõik inimeste hirmud põhjavee taseme langusest ja kaevude võimalikust kuivaksjäämisest antud juhul alusetud, kuna kaevama hakataks vaid põhjaveest kõrgemal asuvat liiva- ja kruusakihti.
Vaade Loogamäelt Luutsniku poole. Foto: Erkki Peetsalu
Põldvere püüdis ka kohalikke inimesi rahustada väitega, et tõenäoliselt hakkab tarbimine olema väike, sest saadavat kruusa ei ole mõtet kaugele vedada ja siis kui ei kaevandata, on karjääri värav lihtsalt lukus. Küsimuse peale, kas on kavas teha ka karjääri keskkonnamõjude hindamine, küsis Ain Põldvere vastu: aga milleks?
Haanja vallavanem Juri Gotmans küsis seepeale: kui ei ole näha lähikonnas olulist tarbimist, miks vald peaks karjääri tegemist lubama?
Kohalolijad avaldasid muret allikate pärast, mis andvat vee umbes kümnele ümbruskonna perele ja mida karjääri taotluse seletuskiri ei käsitle. Tulevase karjääri ühe naaberkinnistu omanik Urmas Tiivoja väitis, et tema ja teiste kinnistute nii emotsionaalne kui otsene rahaline väärtus langeb seal ümber oluliselt, kui kaevandama hakatakse. Kui leiaks mõne haruldase käpalise või kotkapesa, siis jääks tööd kohe seisma, aga kohalike inimeste elukeskkonna halvenemine ei huvita eriti kedagi, kurtis ta.
Haanja valla volikogu esimees Silver Näkk tõi välja, et tulevase karjääri asukoht on ka teede mõttes väga halb, suured veoautod lihtsalt ei mahu sealsetel kitsastel kruusateedel sõitma ja pole mingit head väljapääsu suurematele teedele.
Vallavanem Juri Gotmans tundis muret teede parandamise pärast, kui arvutuste järgi kuni tuhat kruusakoormaga autot aastas peaks hakkama neil teedel täiendavalt sõitma. Ta tõi näiteks Meremäe-Obinitsa tee, kus teedevalitsus kuidagi ei suuda raskeveokite lõhutud teed korras hoida.
Ürituse kokku kutsunud keskkonnaameti esindaja Rein Kalle tõdes, et midagi pärast kaevandamise lubamist võib kindlasti halveneda, aga sellegipoolest ei saa öelda, et karjääre pole üldse vaja. Tuleb leida tasakaal eri huvide vahel. Tema sõnul on menetlemise järgmine käik see, et keskkonnaamet pöördub ametliku taotlusega omavalitsuse poole. Kui omavalitsus on nõus, saab menetlust jätkata, kui vald ütleb ei, jääb menetlus seisma. Sel juhul saab arendaja kaevata valla otsuse kohtusse või pöörduda vabariigi valitsuse poole ettepanekuga omavalitsuse keeldumisest hoolimata kaevandamist lubada.
Seega on järgmine sõna uue karjääri rajamise kohta Luutsnikule öelda Haanja vallal. Kohapeal võis valla esindajatest aru saada, et ilmselt tuleb see vastus eitav.
