Kümmekond aastat tagasi vahetult peale Sinti elama asumist avastasin endale üllatuseks selles väikelinnas leiduva suure vaimse pärandi, mille mõju näib kestvat jätkuvalt.
Imestasin, miks pole Sindis võrsunud suurmeestele, kes oma elust määratul hulgal elujõudu pühendanud kogu Eestile, mõned ka tervele maailmale, mitte ühtegi monumentaalset mälestusmärki. Siiski, tänu Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu innukusele ja Sindi gümnaasiumi osavõtlikkusele näeme koolimaja aula seinal Vabadussõjas langenute mälestuseks taastatud nimede tahvlit. Hea seegi!
[pullquote]Üllatab, et mõnel juhul kohtub Marko mingi haruldusega just kõige tarvilikumal hetkel, mis muudab leiu veelgi väärtuslikumaks.[/pullquote]Marko Šorini huvi oma kodulinna ajaloo vastu on märkimisväärne ja tema innukus mineviku tunnistajate otsimisel-leidmisel kaasahaarav. Nii fotod kui ajalehtede väljavõtted vanadest kogudest justkui leiaksid ise teda üles. Üllatab, et mõnel juhul kohtub Marko mingi haruldusega just kõige tarvilikumal hetkel, mis muudab leiu veelgi väärtuslikumaks. Nii jagab ta igat uut leidu rõõmsal õhinal kõigiga, keda asi võiks huvitada. Nõnda saigi suuresti Marko kogutud teadmiste põhjal heidetud pilk Sindi monumentidele-mälestusmärkidele, millest palju unustuse hõlma vajunud, et uuesti mälu värskendada.
Johan Christopher Wöhrmann on kahtlematult kõige kesksem isiksus Sindi tekke loos, aga tema juured asuvad mujal. „Minu teada asus esimene Wöhrmanni büst härrastemaja ees. Sellest on kirjutatud August Kase mälestustes,“ ütleb Marko. „Ajalooklubis on Sindi vabriku omaaegne raamatupidaja Heivi Karjel jutustanud sellest, kuidas tema koos kellegi teisega oli Wöhrmanni büsti koormast ära päästnud. Tahetud prügimäele vedada. Siis vedeles büst vabriku kontori ehk Särgava maja pööningul, kus enne vabriku pankrotistumist avastas selle Liina Maaste. Ta jutustas, et pidas seda kipsist valmistatud büstiks, sest tuvid olevat eelnevalt väärtuslikku kunstitööd väga „hoolsalt töödelnud“. Alles pärast seda, kui heakorratöölised büsti valge kätte tõid ja ära puhastasid, selgus, et tegemist on pronksivaluga.
„Millalgi jõudis büst muuseumisse, kust see metallivarguste ajal pihta pandi. Siis jälle Emexist kätte saadi. Võib olla ka linnalegendina liikvel, aga minu kõrvu on selline lugu kunagi jõudnud,“ kuulen Markolt, aga Maaste ei pea seda lugu legendiks. Tema kinnitusel päästeti tänu politsei sekkumisele tõepoolest büst sulatusahju saatmisest ära. Haruldasi seiklusi üleelanud büsti koopia asub Sindi gümnaasiumi fuajees ja isegi Markole olevat siiani arusaamatu, kust kohast kooli Wöhrmann välja ilmus. Kas on tegemist originaaliaegse koopiaga või tellitud tänapäeval?
Kui koolimajas on mälestustahvel taastatud, siis EAÕK sakraalhoones pole seda senini tehtud. Kirikus on ainsana praeguse ajani taastamata Vabadussõja mälestusmärk Pärnumaal. Ettekujutuse kunagisest tahvlist saab ainsalt säilinud fotolt, millel näeb EÕAK kiriku seinal asunud mälestist. Originaalfoto asub Sindi muuseumis. Aastal 2014 tellis Marko vastava tehnikaga uurimisrühma, et püüda vihjete põhjal leida hävitatud plaati või selle tükke. Paraku ei andnud näidatud ja teistes oletatavates kohtades tehtud sondeerimine oodatud tulemust. Surnuaiavaht, kes tahtis talle teada olevat peidupaika kätte näidata, lahkus siit ilmast enne mõtte teoks saamist.
Raehoone lähedale paigaldatud graniitrahn mälestustahvli ja mõõgaga meenutab II Maailmasõjas langenud või hukkunud Sindi inimesi. Algselt oli kivil teine, ajastule iseloomulik, tekst. Arno Metsmaa raius kivile uue sõnastusega teksti, mis on eestlaste ajaloo mõistmisele vastuvõetavam. On avaldatud arvamust, et üles tõstetud mõõk sümboliseerivat sõja jätkumist ja rahu ajal sobiks langetatud mõõk paremini. Võibolla tõepoolest, aga siis tekib küsimus, kas poleks targem see mälestusmärk toimetada muuseumi õuele, kui jätkata pidevat ümber tegemist. Sõja käigus hukatud Sindi mehi meenutab ka Raeküla mälestusmärk.
Nõukogude perioodist on teada veel kaks, tänaseks linnapildist kadunud, taiest – Lenini-Stalini ühiskuju ning mehe õlal istuv laps tuviga. Viimast olevat tolleaegsed lapsed omavahel Kosmodemjanskajaks kutsunud.
Kosmodemjanskaja monument võinuks praegugi koduaknast kätte paista, kui seda omal ajal poleks maha võetud. Monument paiknes Lohu pargis Pärnu maantee ääres. „Paigutasin ta sulle arusaadavamalt kaardile. Siit näed, et sa oleksid seda oma aknast näinud. Koht, kus kuju asus, on looduses veel eristatav – väike põndak on selle koha peal,“ selgitab Marko. Millal see täpselt eemaldati, pole nüüd enam kedagi mäletajatest õnnestunud leida.
Istuv Lenin ja tema kõrval seisev Stalin asus vana vabriku väravast veidi paremal pool pargis. Samal kohal, kus kunagi asus pargikontserdite tarvis püstitatud varjualune. Sellest on olemas foto koos kuulsa poiste pasunakooriga. Marko teatas ühel aastate tagusel aprillikuisel ajalooklubi kogunemisel, et omapärase Sindi Lenini-Stalini monumendi vastu olevat huvi tekkinud Okupatsioonide muuseumil. Samal korral oli kohal ka kunagise vabriku raamatupidaja Heivi, kes mäletas mõnda detaili mahavõtmisest ja hävitamisest päris hästi, aga täpset aega ei suutnud kohe öelda. Siiski arvas Heivi, et mõnede teiste mälestuskildude kokkuviimisel tolleaegsete säilinud märkmetega oleks võimalik ka ajaliselt seda toimingut määratleda.
[pullquote]Mingil hetkel olevat ta kusagilt kirve välja võtnud ja läinud sellega Stalini kuju nüpeldama[/pullquote]Raamatupidaja sõnul oli monument arvel tema vastutusalas olevas dokumentatsioonis 16 tuhande rubla väärtusega, aga selle hävitamisega ei kaasnenud raamatupidaja materjaalset vastutust. Mitte keegi polevat käskinud ka arvelt kustutada. „Vaatasime hommikul kell 10 koos Taimi Tilgaga kontori aknal monumendi maha võtmist, aga aastat ja kuupäeva ei mäleta,“ meenutas Heivi tookord ajalooklubis. Marko teab vanade sintlaste viiteid selle kohta, et monument võib olla vähemalt kahes tükis kunagises saekaatri augus. Võimalik, et Sindi paisu eemaldamisega alaneb Pärnu jõe veetase sedapalju, et vette „maetud“ monumendi tükid uuesti nähtavale ilmuvad. Taies eemaldati aluselt ühe tunni jooksul kahes osas, mäletab Heivi. Fotolt näeb, et esmalt Stalin, seejärel Lenin. Mitmete inimeste ühisarvamusel võis tegevus toimuda kusagil kuuekümnendate keskpaigas.
„Üks lugudest räägib ka sellest, et keegi Moskvas elanud poiss oli suviti oma Sindis elava tädi juures käinud. Ükskord õhtul olevat ta hakanud Sindi poistele kurtma, et igal pool on Stalini kujud maha võetud, aga siin Sindis on Stalin ikka üleval. Mingil hetkel olevat ta kusagilt kirve välja võtnud ja läinud sellega Stalini kuju nüpeldama. Korra löönud mööda ning tabanud Leninit. Poiss peatas oma tegevuse ja vabandas Lenini kuju poole sõnadega: „Izvinite tovariš Vladimir Ilitš.“ Kas see lugu on tõsi ja kas selle tegevuse tagajärjed viisid kuju eemaldamiseni, on raske arvata, sest poisid, kes väidetavalt selle tegevuse juures viibisid, on läinud manalateele,“ teab Marko.
Lenini-Stalini monumendi saaga juures on tähelepanuväärne, et aastakümneid hiljem võib põlatud vägivalla sümbolite monument jälle nõnda palju kõneainet põhjustada. Huvi ja põnevus näib aina kasvavat.
Nüüdisajale mõeldes ei saa kuidagi mööda vaadata meie seast lahkunud Sindi kunstniku Arno Metsmaa töödest. „Sellest on ju lausa raamat ilmunud,“ tähendab Marko. Skulptor on väikevorme linnaruumis paigutanud mitmele poole. Näiteks Kriipsujuku akende lähedale ehk siis kunagise Tarvitajateühisuse hoone juurde, bussiootepaviljoni taga. Samuti muuseumi ette ja raekoja hoonesse. Kõikidel Metsmaa kujudel pidi olema tema jaoks kindel tähendus just nendes asukohtades, kuhu ta need ise paigutas.
Eraldi pikema teemana võiks rääkida ka puuskulptuuridest, mille kestvus jäi kahetsusväärselt lühikeseks. Kuna sellest on juba ilmunud pikem kirjutis, siis piirdun üksnes viitega avaldatud loole.
Kuid Marko juhib tähelepanu veel ühele Sindi mälestusmärgile, mis tegelikult küll asub hoopis Pärnu Alevi kalmistul, aga püstitatud Sindi linna poolt Karl Rammi mälestuseks.
Ja ikkagi pole see veel kõik. Marko ütleb, et mõnusa tunde võib sintlastele tekitada Haapsalu külastamine, kus rannapromenaadi alguses ilutseb samba otsa asetatud metallist päikesekell. Selle kinkis Sindi tekstiilivabriku ühisuse remontide töökoda 1938. a Laidoneri nimelisele sanatooriumile. „Nii võib ka seda sodiaagiringi kujutavat pronksist kella Sindiga seotud mälestusmärgiks pidada,“ kinnitab Marko. „Kui sanatooriumist sai kohtumaja, viidi päikesekell muuseumi õuele. Promenaadi renoveerimise käigus paigaldati kerajas päikesekell selle algusesse samba otsa. Aja jooksul on sodiaagimärgid külgedelt kadunud, alles on vaid Kaalude tähtkuju sümbol. Selgitav tekst on lisatud samba jalamile, sest 1938. a pärit kella jalal on tekst väga raskesti leitav,“ selgitab Marko, kes sellel suvel taas Haapsalut külastas.
Minevikku ja tänasesse päeva vaadates võib näha ka tulevikku, mis ei asugi väga kauges teadmatuses. Seesama Sindi ajalooklubi, kes on uurinud monumentide käekäiku meile mitte kõige meeldivamas ajas, algatas ju üldrahvaliku rahakorjanduse mälestusmärgi püstitamiseks Julius Seljamaale. Mitte tollele Seljamaale (samuti Sindi mehele), kellest kõneldi nõukogude okupatsiooni ajal, kes pääses imekombel Raeküla teeristil surmasuust ja kelle nimi jäi seetõttu teiste hukatud hävituspataljoni meeste nimede kõrvale kirjutamata. Mälestusmärk kavatsetakse püstitada ikka Julius Friedrich Seljamaale (vaata siit, siit, siit, siit, siit, siit) ajakirjanikule, Peterburi Teataja toimetajale, poliitikule, diplomaadile, Tartu rahu läbirääkijale, kelle allkiri seisab aegade lõpuni ühena neljast Eesti riigi nurgakivil.
Seljamaa mälestusmärgi püstitamiseks avatud annetuste pangakonto: Swedbank – EE102200001120145828 (konto omanik Sindi linnavalitsus), märksõna „Seljamaa“
Urmas Saard