Georgia reisi kuuendal päeval olime lähenemas ette võetud kauge teekonna ühele peamisele sihtpunktile, mille külastamist kõige rohkem oodati. Ootamatus tabas meid siis, kui teejuht eelistas mõningat teavet jagades jääda anonüümseks. Kõigest rääkides ei soovinud mõnel juhul teisedki inimesed oma nimega esineda, millega Külauudiste reporter ka sõnapidajana arvestab.
Inimröövid lunaraha küsimiseks
Tbilisi ja Gori vaheline ligemale 100 km pikkune maantee on riigi ida- ja lääneosa ühendav ainuke maantee, pealegi tipptee, kiirtee, valgustatud tee. Enne Eestist lennukile minekut lugesin Välisministeeriumi soovitust säilitada Georgias kõrgendatud ettevaatlikus, eriti maantee M27 läheduses, kuhu Vene lennukid 2008. aastal toimunud sõjaretkel pomme pillutasid. Lugedes ministeeriumi kodulehelt, et lahingutegevuse tagajärjel kannatanud aladelt (lõuna-Osseetia, Gori linna ümbrus ning Abhaasia kontrolljoon) on leitud miine ja teisi lõhkekehi, jääb mulje nagu olekski just need peamised ettevaatlikusele manitsemise põhjused.
Teejuht näitas käega Lõuna-Osseetia kontrolljoone suunas. Maanteest kõigest kiviheite kaugusel näeb terasemal vaatamisel venelaste kontrollposte. Aga see pole veel kõige hirmuäratavam. Maantee ja kontrolljoone vahel asuvad grusiinide põllumaad. Teejuhi sõnul pole harvad juhtumid, kui sealtpoolt kontrolljoont tullakse inimesi pantvangi võtma. Vabaks lastakse lunaraha tasumisel. Välismaalaste puhul pidavat hind kõrgem olema, ajakirjanikelt võidakse küsida veelgi soolasemat tasu. Tundus uskumatuna, aga polnud ka vähimatki alust kahelda jutustajate sõnades. Meenutame kasvõi meie juhtumit, kui Venemaa kõige kõrgemal riiklikul korraldusel rööviti tunamullu Eesti kaitsepolitseinik Eston Kohver ja viidi teisele poole demargatsioonijoont.
Tuhanded majakesed
Sama tee ääres asuvad sõja jalust põgenenud inimeste tillukesed ühesuguse tüüpprojekti järgi valminud majakesed. Meid oodati Mokhisi külas, kus asub 68 maja ja sama palju peresid. Tundub ebaõiglaselt irooniline, et kõigest 10 km kaugusel nende praegustest asenduskodudest asusid veel 2008. aastal paljude perede heal järjel toimivad eluasemed viinamarjaistanduste ja muu seesuguse tulutoova majapidamisega. Nüüd tuleb leppida 45 m2 suuruse põrandapinnaga, millele peab ära mahtuma nelja-viie liikmeline perekond. Maja ümber on ka mõne meetri laiune maalapp, kus lisaks abihoonele ja pesunööri riputamise võimalusele jääb õige pisut ruumi kitsele ning aiasaaduste kasvatamiseks. Majast eraldiseisvas väikeses hoones on pesemisvõimalus ja kemmerg. Elumaja saab külmal ajal gaasiga kütta.
[pullquote]Mokhisi küla elanikkonnast ei ole suutnud seni normaalsesse ellu naasta mitte ükski inimene, sest tööd ei ole.[/pullquote]Maja on antud riigi poolt tasuta kasutusse. Kas maja kuulub jäävalt nende pärisomandisse või on endiselt riigiomandis, sellele inimesed selget vastust ei teadnud anda. Kütte ja elektri eest tuleb neil endil tasuda. Gaasiküttele kuluvat kuus 120 kuni 140 larit. Puuküte olevat Georgias veelgi kallim kui Eestis. Õnneks pole see väljaminek aastaringne kulutus. Kõike ei saa oma väikeselt maalapilt ja toitu tuleb osta. Raha kulub ka riietele ja tarbeesemetele. Kõigil on ka laenu tagastamise kohustus. Kui nende kodud hävitati, siis polnud põgenedes midagi kaasa võtta. Uues asukohas sisseelamiseks ja eluaseme sisustamiseks võeti laenu, mida nüüd peab igakuiselt tasuma.
Mokhisi küla elanikkonnast ei ole suutnud seni normaalsesse ellu naasta mitte ükski inimene, sest tööd ei ole. Juhutöödel võib teenida 9 tunniga kuni 20 larit. Riik maksab igale pereliikmele olenemata vanusest 45 larit kuus. Aga just meie külastamise päeval käinud sotsiaaltöötajad maad kuulamas ja uurimas, kas poleks alust võtta inimestelt põgenikestaatus ära. Olevat arvatud, kui põgenike peres on vana teler, külmik ja muu seesugune eluks hädapärane ese olemas, siis näitavat see juba normaalsesse ellu tagasi tulemist. Inimesed ütlesid, et valitsus tahab sotsiaaltoetuse maha võtta.
Põgenike lapsed Eestis
Margus rääkis, et koostöös Eesti Evangeelsete Kristlaste-Baptistide Liidu ja Gruusia Evangeelse Baptisti Kirikuga on saanud võimalikuks kümnete Georgia põgenike laste viibimine Eestis. Ta hindab ka väga kõrgelt Tbilisi saatkonna konsuli Leemet Paulsoni abi. Tema vahendusel on vabastatud riigilõivu tasumisest, muretsetud kiirelt viisasid ja osutatud muud väärtuslikku abi.
Ühe grupi Eestis viibimisest on ülevaatlikumalt kirjutatud ka näiteks 2012. aastal Külauudiste portaalis: „Gruusia lapsed käisid Eestis lootust saamas“. Toonasest artiklist võib lugeda, et noorte külaskäigu Eestisse organiseerisid kaks vaimulikku, Rakvere Karmeli koguduse pastor Gunnar Kotiesen ja Vormsi Rälby koguduse pastor Margus Einlo, kes oma tagasihoidlikkuses ei proovinud kordagi enda algatust esile tõsta. Tookord külastas Eestit põgenikekülast pärit kümme teismelist ja kaks saatjat, kes kaotasid oma kodu 2008. aasta 8. augustil puhkenud Lõuna-Osseetia sõjas. Aga Eestisse lähetamist on korraldatud juba viis aastat.
Meiega kohtumisel oli ka 11. klassis õppiv Lia, kes külastas sama programmi raames Eestit viis aastat tagasi. Ta meenutas rõõmsa elevusega Tallinnas nähtud ajaloolisi vaatamisväärsuseid ja Vormsi saare külastamist. Samuti Marguse kingitud huuleläiget, mille said kõik tütarlapsed. Seda meenutades täitis kogu tuba üksmeelne lõbus naer. Praegu on tema sooviks saada algklasside õpetajaks. Kui see ei õnnestu, siis meeldib Liale ka ajakirjaniku kutse.
Eestist on põgenikud saanud ka otsest rahalist abi. Põgenike maja juht Zviadi Koberidze ostis Eestist saadud rahaga põgenike majja mööblit. Samas majas koguneb regulaarselt väike hulgake inimesi, kellele põgenikeküla pastor Aneri Giunashvili loeb piiblit, selgitab kirja, musitseerib. Kunagine džuudokas Aneri jutustas, kuidas ta oma kodukülast inimesi autoga sõja jalust minema toimetas. Põgenike seekordselgi külastusel oli Aneril kaasas kitarr, mille saatel laulis ta ise ja samuti kõik ülejäänud toas viibinud inimesed.
Küsides, kas neil on veel lootust oma kunagistesse kodukohtadess tagasipöördumiseks, siis seda usku nende silmades enam polnud.
Urmas Saard
Samal teemal:
Eestlased loobusid linnapea küllakutsest
Õigeusklikus Georgias on kohta ka protestantlikul kirikul
