Meie toidame maailma

Teele Link,
Madalasustusega Planeedi Seltsi juhatuse liige

Põllumajanduse laialdane industrialiseerimine algas pärast Teist maailmasõda. See protsess on põhjustanud märkimisväärseid muutusi nii meid ümbritsevas loodus- kui tehiskeskkonnas.  Lisaks kunstlikult deformeerunud maastikupildile on saanud häiritud looduslik tasakaal, mida illustreerivad kuivendatud märgalad, maapinna pahupidi pööramine ja sellejärgne tasandamine, hiiglaslikud niisutussüsteemid soojates maades, aina külluslikum kemikaalide lisamise väetistesse ja kahjuritõrjepreparaatidesse.

Lisaks veel uute tõude aretamine, ebamääraste deformatsioonide esilekutsumine, geneetiliselt muundatud organismide levik. tulenevalt liikide väljasuremisest ja  Seeläbi leiab aset algupäraste sortimentide süsteemne hävitamine. Laostavate tegutsemismaneeride tõttu kaovad  tasahilju loomade elupaigad ja taimede kasvukohad. Teisisõnu väheneb bioloogiline mitmekesisus.Vähe sellest, aset leiab ka põhjaveevarude hävitamine ja muldade, jõgede reostamine, mille tulemina elusorganismid mürgistuvad, kaasaarvatud inimene.

Niisiis peale Nõukogude Liidu lagunemist globaalne transiit kasvas plahvatuslikult, võimaldades tohutu hulga toidu, eriti odava loomasööda laialikandmist üle maailma olles kantud laiali üle kogu maailma mööda mereteid. Samas leidis aset farmitöödest elatuvate talunike koondumine  ühtsesse globaalsesse võrgustikku.  Selliste arengute pahupooleks on olukord,  kus tuhandeid kilomeetreid läbinud tooted on tihtilugu odavamadki kui kohalikud. Põhjustena saab välja tuua järgmised asjaolud: mujalt sisseveetud kauba tootmiseks on kasutatud odavamat tööjõudu ja/või nende töötlemis- ning  transpordikulud on  finantseeritud teatud ulatuses eksportmaa toetuste näol. Importtoodete hinna määravad eeskätt kauba vahendajad, kes on ühtlasi peamisteks kasu saajateks. Kuna importtooted on  oma olemuselt päritolumaa turujäägid, millest on tarvis rohkem-või vähemtulusalt vabaneda, siis on nõudluse ja pakkumise vahekord hinnakujundusel teisejärguline.

Põhimõtteliselt toimib säärane kaugvedude süsteem ka ühe riigi piirides, mille puhul ühtedes piirkondades toimub tootmispindade ülekoormamine ja teistes piirkondades toimub eluolu väljasuretamine  tulenevalt viimase piirkonna ressursside ekspluateerimisest ja seeläbi sõltuvuse loomisest teistest regioonidest. Väljasuretamine toimub nii majanduslikus kultuurilises, hariduslikus kui geneetilises mõistes ja sellega kaasneb ääremaastumine, kuna töökohad kaovad ja inimesed rändavad välja. Enamasti lähevad nad suurlinnadesse, mille kaubanduskeskustes on küllaslikult erinevaid turujääke ja et konkurents viib hinnad ka alla, siis ongi loodud ideaalsed tingimused tarbijaühiskonna õitsenguks, mille brändiks on ületarbimine. 

Kirjeldatud kaugveomajandus mõjub inimeste eluolule negatiivselt – alustades tihtipeale kurnavatest tingimustest produktide tootmiskohtades ja kaugveo transpordis, sealjuures lisandub kahjulik mõju neile, kes elavad transiiditeedel lõpetades terviseriskidega klientide jaoks, kes on sageli sunnitud sööma aina riknenumat toitu koherentselt tootmispiirondade kaugenemisest tarbijaskonnast.  See nii-öelda toit on reeglina valmistatud kemikaalide abil olemaks vaid kohane pikkade distantside läbimiseks.

“Kõik, millest turg on huvitatud, on hind.

Maitse ei ole üldjuhul kaalumist väärt aspekt.”

Hannes Schulz, kodulindude tõuaretaja

Kaasajal vajame me jätkusuutlikke,  paindlikke ja ressursiefektiivseid süsteeme. Selleks otstarbeks oleks sobilik rakendada niinimetatud viie sammu strateegiat, mis kätkeb endas lahendusi nii inimkonda toiduga varustamise väljakutsetele kui ka põllumajandusega seotud keskkonnaprobleemidele.  Nendeks viieks sammuks oleksid järgmised etapid: põllumajandusliku jalajälje edasise paisumise peatamine, senisest palju efektiivsem ressurssidega ümberkäimine,  hektaripõhise toodangu maksimeerimine kemikaali vabal viisil modernse tehnia kaasabil seal, kus see on oma potensiaalist madalamal tasemel ehk siis peaasjalikult arengumaades, nihe toitumises loomsete produktide tarbimise minimaliseerimise suunas, toiduraiskamise vähendamine. Kõigi esitatud objektiivide poole on vajalik püüelda üheaegselt ja kooskkõlastatult.

Ühekülgne lähenemine pole piisav nimetatud probleemide  likvideerimiseks. Sealjuures on vajalik adekvaatne hetkeolukorra positsioneerimine.  Seda asjaolu on silmas peetud paljude teemakohaste dokumentaalfilmide loomisel.  Näitena film „Meie toidame maailma“,  mis räägib toidust globaliseerumise kontekstis, kalameestest, talunikest, kaugsõidu veoautojuhtidest ja võimukatest korporatsioonijuhtidest, kauba- ja rahavoogudest – puudusest külluse keskel. Tuvastamaks toidutööstuse olemust on austria filmilooja  Erwin Wagenhofer toonud meieni  antud sektori tagamaad mitme Euroopa riigi ja Brasiilia näitel. Lisaks selgub, kuidas mitmes maailma piirkonnas valitsev näljahäda on meiega seotud.

Soovitame teil end taoliste dokumentaalidega kursis hoida  ja miks mitte neid ka ise luua.  Ärgem laskem end seejuures heidutada meediakanalitest, kelle jaoks on elulised küsimused nagu meie tänanegi teema liiga suur hüpe. Nemad hoiavad oma profilli algklasside tasemel tingituna peavoolumeedia funktsioonist teenindada suurkorporatsioonide huve ja maailmavalitsejate agendasid, mida need niiöelda müra tekitavad jüngrid isegi teadvustada ei pruugi.

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Kaubandus- ja Arengukonverents (UNCTAD) avaldas sellekuises raportis, et ainus viis toita ära maailma on regioonidepõhine mahepõllumajandus,  mis loob tugevad kohaliku toidu süsteemid. Sealjuures peetakse vajalikuks üleminekut monokultuursetelt istandustelt iseseisvatele väikesemõõtmelistele tootmisviisidele ja permakultuuri viljelemisele.  Kuid ka sellest meil ei räägita, sest tooraine ekspordi tagamine Eestist ja muudest arengumaadest ning suurkorporatsioonidele odava tööjõu tagamine on tähtsam. Andkem igaüks oma panus selle õilsa eesmärgi täitumiseks, kuid siis peab teadma, mida tahta.