Isejuhtuv kevad

Isejuhtumine tuleb eriti selgelt esile igal kevadel, kõige enam märtsikuus. Lume ja jää sulamine, rändlindude saabumine, pungade puhkemine, kevadlillede tärkamine on osa sellest. Sellega kaasaminemine eeldab avatust ja tähelepanelikkust, et märgata edenemise ja muutumise märke. Vanarahva teadmist mööda on näiteks peale kuuseokaste varisemist seitsme nädala pärast oodata suuremat jääminekut ja sula. Märkasime Kristel Vilbastega Avinurme lähistel lendoravametsas käies kuuseokaste varisemist veebruari algul, suur sula võiks selle järgi tulla 27. märtsiks.

Siit jääb mulje, et toetudes vanarahva tarkusele on kuigivõrd võimalik läbi kevade hargnevaid sündmusi kontrollida ja ette ennustada. Tegelikkus on siiski teistsugune. Kogesime seda omal nahal, kui mõned päevad peale metsaskäiku meie kodu maani maha põles ning mingi väega ei suudetud tule üle kontrolli saada. Nädalapäevad hiljem põles Haapsalu lastekodu, möödunud nädalal jäid sajad või koguni tuhanded pered Jaapanis kodudest ilma. Plahvatas tuumareaktor, mis kuidagi ei tohtinud plahvatada. Tõepoolest, tänavuse kevade sõnum on meile, inimestele, et me ei suuda parimagi tahtmise juures kõike kontrollida.

Ainus lohutav sõnum selle juures on see, et Kõiksuse algplahvatusest alates 13,7 miljardit aastat tagasi on meie maailma suurimaks suunavaks jõuks olnudki iseorganiseerumise ehk isejuhtumise vägi. Põhjalikult on selle toimimist käsitlenud Harrison Owen oma raamatus Laineratsur (Wave Rider), mille tõlkimisega olen lõpusirgel ja loodan, et see sellel aastal ka trükivalgust näeb. Harrison Owen on avatud ruumi meetodi sõnastaja, just seda meetodit kasutati kaks aastat tagasi Minu Eesti mõttetalgutel.

Laineratsuri raamatus toob Owen esile kolm tõde, mille järgimine aitab eluga toime tulla ja edasi jõuda. Esimene neist ütleb: ära pinguta rohkem kui tööga toimesaamiseks vaja on. See pole laiskuse ülistus, vaid mõistlik viis, kuidas end hoida avatuna kõigeks, mis veel juhtuda võib. Teine tõdemus on: ära paranda seda, mis toimib. Taas on olulisem olla avatud kõigele juhtuvale selle asemel, et sekkuda korralikult toimivasse tegelikkusesse. Ja viimane, kolmas tõdemus võtab eelnevad kaks kokku, väites: ära eales arva, et suudad kõike kontrollida. Püüd kõike ise kontrollida lahutab meid Kõiksuse isejuhtumise väest, mis varem või hiljem nagunii võimust võtab.

Viimasest tõdemusest on küllap kõige raskem kinni pidada, kuigi just seda on meile selle kevade katastroofid õpetamas. Me ei suuda kõike kontrollida, kuid me saame üksteist toetades isejuhtumistega kaasa minna ning leida tee uue olemise juurde.

Meie pere koges isejuhtumise kontrollimatut väge soojas ja sügavas toetuses sadadelt inimestelt üle kogu Eesti. Tänud siinjuures kõigile, kes mõttes või tegelikkuses abi saatsid! Oleme sügavalt liigutatud, et meie elamine, olemine ja loomine nii paljudele inimestele oluline on.

Üks osa juhtumiste kokkulangemistest oli ka Kristeli Päevalehes 2009-2010 avaldatud looduslugude ilmumine nädalapäevad peale õnnetust raamatuna „Aotähe aastaring.“ Kristeli raamat õpetab, kuidas avali silmi looduses liikuda ja nõnda kaasas käia kõigega, mis juhtumas on. Küllap on soe toetus meile ka märgiks sellest, et taolist avali silmi looduses käimist on tõepoolest vaja.

Autor: Mikk Sarv
www.maaleht.ee

Share via
Copy link
Powered by Social Snap