Madis Veskimägi, Tõstamaa arst ja raamatu „(Tõsta)maa arst meenutab” autor. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
Raamatu „(Tõsta)maa arst meenutab” autorilt autogrammi paludes valdas mind veider tunne nagu olnuks Madis Veskimägi ammune hea tuttav, kellega taaskohtumine valmistab siiralt heameelt.
Madis Veskimägi raamat „(Tõsta)maa arst meenutab”. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Tegelikult olin temaga varem kohtunud ainult ühel korral tosin aastat tagasi, kui Tõstamaa mõisas toimus 27. Pärnumaa vokaalansamblite võistulaulmine. Mina olin seal kohal Ekspress grupi ajakirjanikuna ja Tõstamaa arst jäädvustas samas kogu sündmust videokaameraga. Nüüd tundub kummaline, et keegi mees – tollel korral mulle veel üsna tundmatu – avaldas mõne lausega mõtete vahetamisel isiksusena säärast emotsionaalset muljet, et alati, kui olen hiljem sotsiaalmeedias tema postitusi märganud või ajalehe artikleid lugenud, visandub ikka silme ette mälupildike just tollest esmakohtumisest.
Kaks nädalat tagasi esitles dr Madis Veskimägi Pärnus oma uut raamatut, millest tegin kohe lühikese ülevaate. Nüüdseks on raamat kaanest kaaneni mõtlikult läbi loetud ja soov jätkata selle raamatuga süvitsi minekut. Aga enne veel märkamisi inimeselt, kellel minust rohkem isiklikke vahetuid kokkupuuteid autoriga.
„Madis on kirglik sisusse süveneja igal alal ja tal on palju põnevaid hobisid. Oma tegemiste ja mõtteavaldustega paistab rahva seast eriliselt silma,” iseloomustab Tõstamaa arsti Õnnela Lees, kes 2014. aasta sügisel lõpetas Tõstamaal valla kultuurijuhi töö ja siirdus Imaveresse kultuuritöö spetsialistiks, aga praegu töötab Laulasmaa koolis muusikaõpetajana.
„Madis on eriline inimene ning väärib väärtustamist ja imetlemist. Ta on ka täiesti kiiksudega ja väga kirglik. Aga ega muidu suured asjad sünni… Kiiksu all mõtlen omapäraseid mõtteid, ideid, soove ja tegusid. Tõstamaal ongi kaks võrratut jäädvustajat – koolipapa Toomas Mitt ja doktor Madis Veskimägi. Mõlemad on tõelised Tõstamaa elu kroonikud ja nende tegevus kogukonna alustalaks,” selgitab Õnnela. „Madis on minu Lindil elava tütre perearst ja seetõttu olen enam-vähem kursis tema tegemistega. Minu süda on rahul, et tütar ja tema väiksed pojad Dominic ja Franz on andeka ja nupuka doktor Madise hoole all.”
Raamat koosneb loendamatust hulgast väikestest lugudest, mis lõpevad lühikese kokkuvõttega sellest, mida üks või teine läbitud kogemus meile õpetab. Ühena kesksematest sõnumitest jääb raamatust meelde vajadus osata kuulata. Näib, et dr Veskimägi valdab seda oskust ülihästi. Jääb vaid imetleda, et ta leiab selleks pidevalt aega ja ei pea kuulamist kunagi tähtsusetuks aja raiskamiseks. Sama imetlusväärne on tema suutlikus haarata hädapäraste arstimite ja arstiriistadega kott, et olenemata kuupäevast või kellaajast tõtata abivajaja juurde. Paaril viimasel leheküljel kirjeldab autor augustiõhtut ja istumist suvekodus kirjutuslaua taga, kui raamatu viimistlemist katkestab mobiiltelefoni helin. „Jätsin käsikirja sinnapaika, sõitsin tervisekeskusest läbi ja võtsin kaasa kõik, mida võiks koduseks haavaõmbluseks vaja minna…” Ja raamatut lõpetades: „Sulgesin traumakohvri ja sõitsin tagasi suvekoju. „Valge klaari” õunad olid ikka puu otsas. Meri paistis läbi puude ja kirjutuslaual oli lõpetamist ootav käsikiri. Istusin uuesti laua taha. Nüüd teadsin, kuidas see raamat lõpeb.” Selline on raamatu epiloog: „Elu läheb edasi”.
Madis Veskimägi kirjutab oma raamatusse „(Tõsta)maa arst meenutab” autogrammi.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Dr Veskimägi mõistab, et elu läheb edasi hoolimata sellest, et ta on Perearstide seltsist välja heidetud. Aga ta ei rääkinud solvumisega sellest raamatut kirjutades, vaid mainib raskuste läbimise jadas, kui üht mitmetest olukordadest eluteel.
2024. a jaanuaris esines Karmen Joller Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikoolis loenguga „Eriarsti juurde pääs nõuab pikka ooteaega. Milles seisneb probleemi lahendus?“ Hestia Hotel Strand konverentsisaalis kuulas teda üle poolesaja väärikas eas kuulaja, kelle mõistmine väga teravapilguline. Keegi härrasmees palus selgitada, miks Veskimägi visati välja Perearstide seltsist. Seltsi juhtkond ei vaevunud isegi mitte Tõstamaa arsti lugupidavalt ära kuulama. Väljaheitmisestki ei antud teada ja nii osutus esimeseks halva sõnumi kohale toimetajaks Eesti Ekspressi ajakirjanik. Härrasmehe küsimusele ei osanud Joller midagi mõistlikku vastata ka mitu aastat hiljem. Küll nägi eriarstide juurde pääsemise pikkadele ooteaegadele probleemi lahendust e-konsultatsioonide suurendamises.
Aga dr. Veskimägi alustas e-konsultatsioonidega juba enne e-konsultatsiooni! „2000. aastate alguses hakkasin katsetama töövormi, mida nimetasin meilikonsultatsiooniks. Tollal ei olnud see veel ametlik tervishoiuteenuse osa. Ei olnud vastavaid infosüsteeme ega standardeid. Oli lihtsalt praktiline vajadus aidata patsienti kiiremini ja paremini.”
Liigun tavatul kombel sedakorda loetut meenutades tagantpoolt ette poole. Paelub saaga röntgendiagnostikast kodulähedases tervisekeskuses. „Tänaseks tundub see kõik iseenesestmõistetav. Kui inimene tuleb tervisekeskusesse, tehakse vajadusel röntgenpilt, leitakse diagnoos ja alustatakse ravi. Keegi ei mõtle enam aastatele, mil see kõik tundus võimatu.” Huvitav on lugeda ka ultrahelidiagnostika veerand sajandi pikkusest arenguteest.
1999. aasta juunis sai dr. Veskimägi ootamatu telefonikõne professor Heidi-Ingrid Maaroosilt. Lepiti kokku, et Tõstamaa tervisekeskust külastavad Eesti peremeditsiini juhtivad õppejõud. „Õppetoolist julgustati mind toetavalt: kirjutage üles see, mida olete ise õppinud ja mida peate oluliseks.” 2009. aastal ilmuski mahukas raamat Tartu Ülikooli Kirjastuses. Peremeditsiini õppetool märkas maa-arsti tööd, tuli külla, julgustas kirjutama, aitas kogemused raamatuks vormida ja lõpuks kutsus perearsti tulevasi arste õpetama.
Võibolla jõuab üllatusena paljudele kohale teadmine, et Tõstamaa tervisekeskuse vastuvõtukabinetid asuvad Varblas, Tõstamaal, Audrus ja Pärnus! „Tavaliselt rajab linn oma filiaale maale, nüüd toimus vastupidine – maa tervisekeskus laienes linna.” Laienemine toimus usalduse kasvamise kaudu.
Raamatusse valitud kümned lood patsientidega on väga kõnekad, huvitavad, õpetlikud, põnevad, mõnikord ka naljakad ja mida kõike veel. „Vastuvõtule pöördus 94-aastane proua murega, et viimasel ajal kipub tekkima väsimus.” Proua kuualas doktorit tähelepanelikult ja uuris korduvalt, kas teda tahetakse ikkagi vanaks pidada. Veskimägi naeratas: „Ei. Üheksakümmend neli aastat ei tähenda, et inimene oleks vana. Mõnikord võib hoopis kahekümneaastane olla vana. Te olete väärikas eas. See on midagi muud.”
Tõstamaa arsti peatatakse isegi kaupluse külastamise ajal selleks, et doktor leiaks hetke ostude sooritamise ajast patsiendi ära kuulamiseks. Üheainsa poeskäigu vältel lähenes arstile viies patsient. „Rääkis unehäirest, väsimusest, rõõmutusest, töövõime langusest. Mõne minutiga sain aru, et siin lõpeb poemeditsiin. Mõni asi vajab vaikset kabinetti, aega ja ulatuslikku vestlust. Kutsusin ta järgmiseks päevaks vastuvõtule.” Alles siis pääses Tõstamaa arst lõpuks oma ostukorviga kassajärjekorda.
Mõtlema panevalt mõjub lugu sellest, et ka patsiendilt saab arst seda ja teist õppida. Seda kinnitab ühe jalaga hakkama saav mees, aga ka kohtumine Eesti rahvalaulikuga. Ja kui ametnikud kipuvad olema põikpäiselt mõistmatud ning tänamatud, siis tavalised patsiendid saavad aru. Nemad ei ole kitsid ka ’mistend’-i jagamisega. Ainult sellega ei tohi liiale minna ja arstile tänutunnet väljendades ebamugavusi valmistada. Veskimägi ise jagab samuti oma tublile personalile tänu nimeliselt nimetades ja nende vajalikkust eriliselt esile tõstes.
Raamat ei ole kindlasti igav ega lugejat uinutav. Autor hoolitseb, et lood ergastaks vaimu, paneksid mõtlema ja kutsuksid esile heatahtlikke naerupurskeid, ka uskuma täiesti võimatuna näivaid olukordi. Kui kohe ei tahetaks korraga 350-leheküljelist raamatut käsile võtta, siis võib soovituslikult alustada huvi äratamiseks valikuliselt. Näiteks: „Tick või … dick?”, „See ei ole võimalik”, „Roosiõie haav”, „Laske püksid alla ja heitke pikali”, „Millal sa said kolmeaastaseks?”
Samal teemal:
MADIS VESKIMÄGI⟩ MA EI OLE MIDAGI ERILIST TEINUD: VÕTSIN AJA JA HAKKASIN MEENUTAMA