Dr Madis Veskimägi Pärnus Rahva Raamatus oma raamatuga „(Tõsta)maa arst meenutab” ja Pärnu Postimehe ajakirjanik Sirle Matt autorit küsitlemas. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
Kolmapäeval esitles dr Madis Veskimägi Port Arturi kaubanduskeskuses asuvas Rahva Raamatus oma uut raamatut „(Tõsta)maa arst meenutab”. Lugejatega kohtumist juhtis suunavate küsimustega Pärnu Postimehe ajakirjanik Sirle Matt, kes andis võimaluse ka kuulajatele vestluses osalemiseks.
Dr Madis Veskimägi raamat „(Tõsta)maa arst meenutab”. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Madis Veskimägi enda kirja pandud lood räägivad tema pikast arstitööst. „Mõned on pikantsed, mõned on lõbusad. Ja omamoodi on see tegelikult ka elulooraamat,” lausus ajakirjanik sissejuhatavalt. „Kuidas see raamat sündis?”
Kõigepealt ütles autor heale Pärnumaa rahvale aitäh tulemast! „Ainult tänu teile on see raamat sündinud.” Ta tõusis tugitoolist, tegi sügava kummarduse ja jäigi pea terveks tunniks püsti seistes vestlema. See raamat on sündinud tänu teile. „Tehes igapäevast arstitööd, kohtan sageli selliseid olukordi, mis on minu meelest natukene kõnekamad ja väärivad mõtisklemist, meenutamist ja äkki ka neist on midagi, mida saab keegi teine võtta teadmiseks, panna kõrva taha.” Need lood ei ole autori arvates mitte midagi erilist. „Ma ei ole pidanud üldse siin väga mõtisklema, et lood on copy-paste ehk siis elust endast kopeeritud ja võib-olla natukene kohendatud, et nad kõlbaksid avalikult esitada.” Veskimägi kinnitas väga hoolikat jälgimist, et inimene ei oleks äratuntav. Pole oluline, kas seal on Jüri, Mari või Volodja. Tähtis on inimene oma probleemi või situatsiooniga.
Dr Madis Veskimägi Pärnus Rahva Raamatus oma raamatuga „(Tõsta)maa arst meenutab” ja Pärnu Postimehe ajakirjanik Sirle Matt autoriga vestlemas. Foto: Urmas Saard / Külauudised
„Aga sündinud olete te üllatuslikult hoopis Tallinnas,” teadis ajakirjanik. Veskimägi meenutas aega, kui pealinnas oli väga raske töökohta leida. „See oli aeg, kus arste oli igal pool piisavalt või isegi rohkem kui piisavalt.” Anti mõista, et pooled lihtsalt ei mahu tööturule. „Tänapäeval on arst muutunud kullahinnaga tegelaseks.” Aga internatuuri aastatel katsus ta Tallinnas leida tööd Pelgulinna haiglas, kus ei tekkinud sellist tunnet, et oleks sinna oodatud. „Katsusin teha teaduritööd Hiiul Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudis. Natukene meeldis, aga ikka see ei olnud päris see.” Veskimägi meenutas esmakordset astumist Tõstamaa pinnale ja tunnistas, et ei teadnud, kus Tõstamaa täpselt asub. „Arvates, et noh, kas Peipsi ääres või Harjumaal või äkki Pärnumaal, et kuskil ta on, aga et kus…?” Tõstamaale sattumine oli rohkem juhuste jada kui teadlik valik.
Arstitöö algab patsiendi kuulamisest, millest paljud inimesed puudust tunnevad. Sirle Matt: „Millal teie selle tõdemuseni jõudsite?” Veskimägi kiitis vedamist oma vanematega, kes on olnud pedagoogid, mitte arstid. „Nad on rääkinud mulle lugusid, milline üks arst peab olema ja ka lugusid, milline üks arst ei pea olema. Ja nad rääkisid ikka seda, et las inimene kõigepealt räägib, mis on südamel, mis on mureks, ja siis vaatame, mis edasi saab.” Autori sõnul muutub patsient ühel hetkel nii eriliseks, et tekitab temas sellise lugupidamise ja aukartusega seguneva tunde. „See on väga eriline tunne tegelikult olla patsiendi kõrval, kes räägib oma lugu.” Tõstamaa arsti arvates on võib-olla need kuuldud lood natukene mõjutanud selle raamatu sünnilugu.
Küsimusele surmast vastas Veskimägi tõdemuses, et tahame või mitte, aga meie elu kulgeb mööda elukaart alguse ja lõppemisega. Me peaks oskama nautida aega, kui me oleme terved, kuigi Eesti inimene kipub liigselt muretsema. „Ja muretseb teinekord ka sellepärast, et ta muretseb äkki liiga vähe. Aga kui me tunneme ennast hästi, siis võib-olla see on aeg, mida tuleb hinnata ja väärtustada.” Surm on küll ühe inimese elukaare lõpp, aga elu läheb edasi, kas siis selle inimese lastes, lastelastes või vähemalt tema mälestustes. See inimene elab edasi ja võib-olla ka lahkunud inimeste mälestused või mõtted on osalt jõudnud sellesse raamatusse, et ka need inimesed elavad edasi.”
Usutlust jätkates mõistis ajakirjanik, kui oluline on tunnistada, et piinlikke kehapiirkondi ja piinlikke probleeme ei ole olemas. „Jah. Noh, kõigepealt inimese üks põhivajadus on lähedus – olla kellegagi koos. Ja läheduse kõrghetk, noh, on siis suguühe, ehk see, kui ollakse koos ja nauditakse teineteise keha, hingelist ja kehalist ühildumist.” Samas raamatu autor nentis ammust teadmist, et Eesti inimene ei räägi. Eesti mees räägib veel vähem ja poisse kasvatatakse meesteks, kes nagu ei tohiks tunnistada oma nõrkust, et sul on midagi viga. „Ja oligi selline sünge lugu, et poisterahvas, noh, suurusjärk kuskil 12–13 aastat vana, hakkas tundma tugevat valu delikaatses piirkonnas…,” kirjeldas autor oma raamatus toodud näidet. „Et kui on ikka mingi mure selle kandi peal, siis tuleb rääkida ja leida lahendused.” Rääkimata jätmine viib teinekord väga halva tagajärjeni.
Sirle Matt: „Selgub, et olete välja andnud tubli patsiendi diplomi inimesele, kes võttis ennast kätte, võttis 25 kilo alla, tema tervisenäitajad läksid heaks. Et ma saan aru, et hea tervise taga on ka inimese enda töö, mitte ainult tabletid. Kas te neid diplomeid veel annate välja?” Veskimägi tunnistas, et esimestel tööaastatel andis ta neid tõesti palju välja, nüüd natukene vähem ja päris kuulajatelt – kas keegi julgeb ütelda mitu protsenti tegelikult inimese tervise puhul meditsiinist oleneb? Kuulaja saalist oskas pakkuda kümmet. Veskimägi: „Õige,10.” Arstina ta ei tea, kas rõõmustada või kurvastada, et temast sõltub tegelikult nii vähe. „Pool on pärilikkus ja umbes 40% sõltub inimese valikutest. Jah, me võime anda inimesele rohtu, mis alandab vererõhku, veresuhkru taset, kuid ikkagi liikumine, tasakaalustatud söömine – see on see, mida mitte keegi teine ei saa inimese eest teha.”
Kui ajakirjaniku küsimused ammendusid ja raamatu autorgi sai ilma küsimustele vastamata rääkida vabalt sellest, mis veel meelel, liikus mikrofon kuulajate kätesse. Arvukaid küsimusi oli seinast seina väga erinevaid, aga ühte kõige innukamalt küsimusi esitanud meest huvitas palju muu hulgas autori vanus, mil ta esimest korda elus haigestus.
Veskimägi mäletas kõrvapõletikke, mis vaevasid kolme- ja neljaselt. „Need olid väga valusad!” Kuue aasta vanuses opereeriti ära adenoid ehk ninaneelumandel, mis suurenes ja hoidis keskkõrva ning ninaneelu kroonilist põletikku. „Ma mäletan täpselt, kuidas seda tehti ja seda tehti muidugi tol ajal ilma igasuguse narkoosita. Tõmmati raudtooli, rihmadega kinni ja siis konks teravate nugadega kurku ja krahti välja. Mäletan, kuidas siis need adenoidi tükid nagu voolasid mööda põlle alla. Tänapäeval sellist asja ei tehta!”
„(Tõsta)maa arst meenutab”, autor Dr Madis Veskimägi. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Confido meeskonda kuuluv professor Hele Everaus kirjutab raamatu tagakaanel, et tänases kohati pinnapealsusse kanduvas meditsiinimaailmas vajame väga kõrges annuses inimlikkust ja tarkust. „Just seda dr Madis Veskimägi oma raamatus meieni toob, näidates läbi perearsti igapäevatöö patsiendikeskse meditsiini võimalikkust. Iga päev on erinev, täis ootamatusi, vastuolusid, mõistatusi ja õppetunde. Raamatu peatükid on kantud soojusest, lahkusest ja tarkusest, olles mõtestatud ja samas ka mõtteid tekitavad. Mida haiged ootavad? Kuidas arstid oma võimu kasutavad või kuritarvitavad? Ja mis on meditsiini õige perspektiiv elu ja eriti surma aspektist? Mida aga arstid peaksid uuesti õppima, on olla ennekõike inimlik ja suhtuda haigesse kui isiksusse.”