Jana Paulman
Arvamus
Kui minult keegi küsiks unepealt, et mida ma armastan siin elus kõige rohkem, siis ilmselt soniks ma vastuseks, et ikka vabadust. Täna on küll reede, kuid homme, 20. augustil kerkib see küsimus iga eestlase ette, sest taaskord tähistame oma väikse armsa Eesti taasiseseisvumist, VABADUST!
Aga mõtiskleme siis selle vabaduse ümber laiemalt, sest see ju on enamike inimeste prioriteet – OLLA VABA. Mida see kellegi jaoks tegelikult tähendab? Mis on see vabaduse hind, mida igaüks on nõus maksma, et seda endale saada?
Georg Bernhard Shaw on öelnud, et „Vabadus tähendab vastutust. Seepärast enamik inimesi kardabki seda.”
Olen sündinud ja kasvanud piirangute ajal, sügaval nõuka-ajal, kui vabalt liikuda polnud võimalik ja kõik piiritagune oli kiusatuslikult ahvatlev: alates pop-ja rockmuusikast, lõpetades välismaa hilpude ja muu pudi-padiga. Isegi banaan tundus olevat tohutult kättesaamatu suurus. Kõik sõltus vaid vanemate tutvustest ja sellest, kui palju need ulatusid piiri taha. Vabadus oli defitsiit. Praegu ei teata isegi selle sõna „defitsiit” tähendust. Kõik me, nõukaaegsed inimesed, ihaldasime seda keelatut ja kättesaamatut, mida eemalt, piiritagant meile näidati. Jõule peeti salaja ja Nõukogude näärid olid asendusvormiks selleks, et lapsed saaksid oma kingitused ja valge habemega punakuue kätte. Nüüd on see nostalgia, mida me meenutame iroonilise muigega, sest kogu maailmapilt on meie jaoks muutunud. Ma ei hakka siinkohal tänama neid Nõukogude ühiskonna lammutajaid, sest seda oleks pidanud juba ammu, enne meie sündimist tegema, kuid kolm põlvkonda said karistusena tunda, mis on mastaapne vangistus. Vangistus just selles mõttes, et inimestel puudus igasugune vabadus – vabadus teha oma äri, töötada oma raha nimel, olla iseseisev. Rääkida kõigest, mis pähe tuleb, kasvõi seksist. Inimesed pidid tegema ja rääkima vaid seda, mida ülevalt poolt nõuti ja kästi. Inimestel puudus motivatsioon, sest kõik oli juba ette teada, mida tohib öelda ja mida mitte. Ja meie, selle aja lapsed, kasvasime selles orjalikus vaimus ja energias, kus suu pidi kinni olema. Küllap sellest kasvaski välja ka meie põlvkonna mässumeelsus ja vajadus midagi muuta, saavutada vabadus. Vabadus ükskõik, milles.
„Põgene, vaba laps, see on ainus võimalus…,” kaiguvad laulusõnad kõrvus, võetud ikka muidugi filmist, mis loodi just minu sündimise aastal 1969. Sel hetkel, kui ma oma esimese hingetõmbe tegin, algas minu teekond valikute maailmas. Nii algasid ka kõikide teiste inimeste valikud: olla vaba või olla ori. Mässumeelsus ja vabadusejanu on meile kõigile juba emapiimaga kaasa antud, sest iga elusolend siin ilmas sünnib juba vabana. Ometi tahetakse ajapikku teisi endale allutada või annab mõni nõrgem võimule järele ja allub orjusesse. Piirangud ja seadused on loodud täiskasvanud inimeste poolt ja neid emapiimaga kaasa ei anta. Muidugi, kui neid üldse poleks, toimuks anarhia ühiskonnas. Seepärast ongi vabadus ka vastutus.
Kui olulisemaks on jagelemine rauast „reliikvia” asukoha üle, selmet hoida inimeste elu vabana selles mõttes, et ta lihtsalt oma pere eest hoolitseda suudaks
Nüüd, kui Eesti on juba 31 aastat olnud vaba riik, on ikkagi põhjust vaadata peeglisse ja küsida endalt: kas me siis oleme vabad? Kas me oleme õnnelikud ja saavutasime selle, mida soovisime? Luubi alla pannes selle „vabaduse”, ma leian ikkagi, et päriselt vabad me veel pole, sest kui võtta sellest seisukohast, et „Vabadus on vastutus”, siis vastutust ei taha keegi võtta, kui luuakse seadusi, mis vabadust ei toeta, vaid tekitavad inimestes uusi ja uusi „vangistusi”. Kui Eesti inimene peab oma riigis olema iseenda vang, sest seadustest tulenevalt ta pole võimeline elementaarse eluga toime tulema. Kui seadused lubavad selliseid hinnatõuse ja energiapoliitikat, mis inimese majanduslikult kas koju kinni aheldavad või hoopis kodust võlaorjusse peletavad. Kui olulisemaks on jagelemine rauast „reliikvia” asukoha üle, selmet hoida inimeste elu vabana selles mõttes, et ta lihtsalt oma pere eest hoolitseda suudaks. Keda kotib mingi võõrriigi rauakolu, anastajate „viimne reliikvia”, kui elavad Eesti inimesed ägavad võlakoormate ja rahaliste raskuste all? Kas see oli see vabadus, mida püüdma läksime? Vabadus algab siis, kui iga üksikisik saab teha vabalt seda, mida ta õigeks peab ja oskab, oma käte ja mõistusega teha suudab. Kui miski ei piira tema otsustamisõigust ja ettevõtlikkust ning kui seadused on kooskõlas inimeste tegelike vajadustega, mitte riigiladviku eneseimetluse ja tähtsustamisega. Ladvik koosneb ka inimestest, kes on kunagi pidanud samasuguses vangistuses olema. Millegipärast on nad aga unustanud, kes nad olid enne, kui sellele kohale jõudsid.
„Püha reliikvia on VABADUS!” hõikas kantslist vabadusvõitlejate juht filmist „Viimne reliikvia” ja nii need kondid sealt laekast põrandale pudenesid.
„Ei saa ka nemad ilma reliikviata,” arvas sellepeale kloostriülem.
ma ei saanud olla lihtsa ettevõtjana üdini aus, nagu oleksin tahtnud
Igaüks mõistab väga erinevalt, mis on vabadus. Minu jaoks on vabadus see, kui ma saan olla aus. Aus olla igas mõttes, kõigis oma valikutes ja oma tegudes. Vaba olla aus iseenda vastu ja ka teiste inimeste, oma lähedaste ja ka võõraste, kogu maailma vastu. Ausus algab juba sellest, kui sa ei taha riiki petta ja riik ei taha ka sind petta. Mina, olles elanud juba kümme aastat Soomes, lahkusin Eestist omal ajal pettumusega, sest ma ei saanud olla lihtsa ettevõtjana üdini aus, nagu oleksin tahtnud. Nõuka-ajast tulles sain juba siis kaasa mingi nihverdamise pisiku ja see pisik levib Eestis siiani alates lihttöölisest kuni Riigikogu ja suurettevõteteni välja. Kui juba riigi eesotsas avalikult petetakse ja varastatakse nii, et silm ka ei pilgu ning keegi ei vastuta, siis lubage küsida, mida on loota lihtinimeselt, kes seda pealt vaatab? „Kala mädaneb peast,” ütleb lihtne rahvatarkus.
Kui inimene ei saa vabalt töötada nii, et ta ei peaks riiki petma, siis järelikult pole mõtet rääkida ka vabadusest.
Soomes, olles ettevõtja, ei tule mul pähegi minna nihverdamise teed
Kummalisel moel olen ma suutnud Soome ühiskonnas terveneda sellest pisikust, sest Soomes, olles ettevõtja, ei tule mul pähegi minna nihverdamise teed, just siin ma tunnen, et saan olla vaba ja teha seda, mis mulle meeldib ja mida ma kõige paremini oskan. Ka Soome pole enam täna see, mis kümme aastat tagasi, kuid kui sa ajad asju õigesti, oled korrektne asjaajamistes, siis on võimalik ennast vabana tunda. Võimalused on selleks loodud. Soomes elab ka palju Eesti ettevõtjaid, kes on siin alustanud lihtsa tööga kas ehitussektoris või ka muudel aladel ja aastate möödudes alustanud oma äridega. Võimalused tekivad, kuna palgad on olnud mõistlikud, inimesi väärtustatakse ja raskuste puhul on võimalus ka saada tuge. Inimesel on võimalik elada siin inimväärselt, ilma, et ta peaks nihverdama ja varastama.
Siinkohal ei tahaks ma taasiseseisvumise aastapäeva eelõhtul hakata hoopis Soomet ülistama, aga kindlasti oleks soomlastelt ühtteist õppida justnimelt sellel teemal, et kuidas saavutada vabadus nii, et sa ka tunned end vabalt ja vabana.
Õpetuseks võiks olla ka see asjaolu, et suur osa eestlasi, kes elab Soomes ja on siin enda elud korda saanud, ei kavatse kunagi enam Eestisse tagasi minna. Neil ei tule mõttessegi alluda korrale, mis nende hüvanguks pole loodud. Alates pensionist lõpetades omaenda ettevõteteni, mis nii riigile, kui ka ettevõtjale endale ainult kasu ja vabadust toovad.
Ka mina olen Soome oma ettevõtte rajanud ja isegi, kui mul algusaegadel on raskusi selle loomingu, oma ilusalongi „Stylexpress Studio” säilitamisega, olen õnnelik, et Soome on andnud mulle võimalusi ennast teostada, mida ma Eestis elades poleks kunagi ilmselt suutnud. Ja hetkel, vaadates mis Eesti ühiskonnas hindadega toimub, ma isegi ei tahaks proovida. Eestis peaks loodama inimväärseid võimalusi ja motivatsioonipakette töötavatele eestlasele ja ka väikeettevõtjatele. Et iga eestlane tahaks tuua oma ametioskused ja anded just Eestisse. Oma investeeringud just Eestisse! Kui on loodud selleks seadustega tingimused, et eestlane tahab valida oma enese teostamiseks justnimelt Eesti, siis see ongi vabadus.
Tänane Eesti peaks vaatama peeglisse ja küsima igalt eestlaselt, igalt indiviidilt, kas ta tunneb ennast Eestis vabalt ja hästi. Kas ta tunneb ennast vaba inimesena. Alles siis algab Eesti vabadus, kui enamus eestlasi on Eestis õnnelikud.
Samal teemal:
VERI ON PAKSEM KUI VESI – TUNNE OMA JUURI!
