Kõigile, kelle jaoks on Eesti riik ja selle püsimine oluline, algas tänane hommik Riigikogu juhatuse, Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti Lipu Seltsi üleskutsel sinimustvalge lipu heiskamisega.
Foto: Eneli Arusaar
Tänane päev ei vaja enam täiendavat selgitust. Selle saabumisest on heas usus loodetult antud teada juba kaheksa aastat, iseäranis selgesõnaliselt viimased kolm ja pool kuud.
Veidi enne keskpäeva saabumist asetas lipu seltsi Sindi osakond Julius Friedrich Seljamaa monumendi ette sinimustvalgete lintidega kimbu ja läitis tähendusrikka sõnademänguga põhjendatult jumalatosin küünalt. „Meid on üksteist: üheksa liiget ja kaks toetavat liiget (9+2).” Arv üksteist ütleb samaaegselt meile: „Hoiame üksteist!”
Väljakule tulid Sindi gümnaasiumi Arusaare näiterühma õpilased. Väikeste käsilippudega asusid kohtadele tema 4.A klassi õpilased. Kutsutud olid ka nende vanemad, kes polnud parajasti töökohustustega hõivatud. Arusaar ütles, et tema õpilane Sten Eric Hansen tuli tänase päeva puhul kooli eriliselt pidulikult riietatuna. Nendega liitusid Sindi lastesaia lapsed kümnete sinimustvalgete lippudega. Seljamaa kõrval hoidis suurt lippu seltsi liige Chätlyn Parts.
Pidulik kogunemine algas helikandjalt mängitud hümniga, mida kõik võisid oma südames kaasa laulda. Ka kõrval oleva koolimaja kinniste akende taga hümni kuulnud õpilased ja õpetajad.
Avasõna ütles lipu seltsi ja Riigikogu kultuurikomisjoni liige Marko Šorin, kes nimetas tänase päeva tähendust ja puudutas rahumeelse elu ähvardavaid ohte. „Nii nagu see toimub Poolas ja Leedus, kus naaberriik ei ähvarda otseselt nende suveräänsust, kuid need Euroopa Liidu piiririigid on praegu rünnaku all.” Šorin kinnitas Eesti vääramatut tahet minna neile väikeriigina appi. „Sest meiegi loodame tugevate partnerite abile, kui meie seda vajame. Toimuv näitab kui vähe on vaja stabiilsuse kõigutamiseks.”
Šorin peatus põgusalt sellelgi, et ka meie endi seas poolitavad mitmed teemad ühiskonda pooleks, hakatakse üksteist “tühistama” ja halvustama.
Näiterühma õpilased lugesid katkeid Virve Osila luulepõimikust „Teel koju”. „Õunad on ahjus. Köögis on soe.Ema koob kampsunit/kassipoeg kügeleb süles.Isa on lesku peal külili /Tõde ja õigus käes.Kutsikas lakub mu varbaid/see ajab mind naerma/sikutan panni ahjust Sööme ja vaikime.Isa silmitseb ema.Tuba on ubinalõhna ja armastust täis. Õunad on küpsed/neelatan/tõstes neid pannilt/lisan kaneeli ja meepurgist niristan joa.” Luulelembeliselt ühines kooliõpilastega ka Sindi gümnaasiumi direktor Karel Alliku. Luulepõimikust valmiv videoklipp tahetakse edasi anda luuletajale.
Lapsevanem Alice Laanemaa kirjutas vahetult pärast kogunemist Facebooki postituses: „Aitäh südamliku etteaste eest!”
Lasteaia lapsed laulsid muusikaõpetaja Ülle Otsa juhendamisel regilaulu merel seilamisest, kõlas “Üks laevuke”, autorid Karin Muldma ja Illike Lõhmus. „Aitäh, oli armas taas vanas kohtumispaigas kokku saada,” rääkis Ülle Ots, lipu seltsi kindel raudnael, kes tõi lasteaiast välja pea poolsada mudilast ja õpetajat.
Lõpusõnas lausus Kaitseliidu Pärnumaa maleva kaplan Johannes Kakko, et priius ei ole eestlasele olnud asi mida kantakse relva jõul. „See on sisemine hinge igatsus. Seda ei saa põlistada mingite inimlike lepingutega, see on eelkõige kingitus. Lepinguid murtakse päevast päeva. See on tänase Eesti argipäev. Liitu otsitakse ka oma vastastega, et vaid säiliks võim ja sissetulek. See on täna siin meie argipäev.”Kakko nentis, et ei ole midagi uut siin päikese all! Ta osundas, et priius ei ole nende kätes, kes tahaksid sellest teha oma monopoli, vaid rahva käes, kellele see kuulub. „Hoia seda ja kaitse eelkõige oma sõnaga ja ka teoga, tehes õigeid valikuid. Vaata kelle kätte sa usaldad oma homse päeva, oma kodu ja laste tuleviku. Priius on vaid sinu enda käes!”
Urmas Saard
Samal teemal:
