Peipsiääre valla Pala kandis Metsanurgal taastati kodanikualgatuse korras üle poole sajandi tagasi ehitatud bussiootemajake. Nüüd on kohalikul rahval ja kaugemalt tulijatel taas võimalus hubases paigas bussi oodata ja lihtsalt jalgu puhata.
Külauudistele rääkis päkapikumaja meenutava bussootepaviljoni taastamisest Metsanurga külast võrsunud Pala kultuuritöötaja ja kogukonna elu edendaja Margit Soieva. „Metsanurga küla on väike kohake Pala ja Kadrina vahel, 3 km Palalt. Sinna metsaserva ehitas 1969. aastal külarahvale ootekoja läheduses elav kolhoosi mesinik Eduard Vunk, kes rahva seas austatud-armastatud meistrimees. See oli omal ajal üle Eesti tõmbenumber. Oligi nagu nukumaja. Pitskardinad akende ees, sees lauakesel sügisel õunad, jõulude ajal piparkoogid, nurgas ehitud kuusepuu … Paviljoni ees lillepeenar ja kuldreneti õunapuu.”
Pärast avamist kirjutati Metsanurga bussipeatusest erinevates Eestimaa ajalehtedes, sealhulgas Sovetskaja Estonias.
Margiti sõnul tegid aga inimesed ja aastad oma töö ning kaua oli majake räämas ning õnnetu olemisega. „Piinlik oli mööda sõita ja kahju oli vaadata, sest omal ajal sai isegi koos õega ja naabrilastega käia seal koristamas ja peenart rohimas. See oli meie kodukoha au ja uhkus ju omal ajal.”
Margit andis mitmed aastad tagasi Eduard Vungi tütrele Sirjele pühalikult oma sõna, et majake saab täies ilus taastatud. „Võttis aega mis võttis, aga sel suvel mu abikaasa Meeme algatusel ja eestvedamisel (Meeme on Peipsiääre vallas Pala piirkonnas majandusalatöötaja) sai majake korda: oli vaja üles tõsta ja alt toestada, uuesti värvida, katust teha, uued istumispingikesed paigaldada ja muid tegemisi teha. Eks pidin oma abikaasale järjekindlalt pinda käima, kuid naljaga pooleks võib öelda et kange naisena saavutasin oma eesmärgi.”
Margit nimetas teisigi abistajaid: valla tööline Margus Eelsoo, külainimesed Tiiu Eelsoo tütre Liana Rüütliga. Suured puust tähed sõnale ’Metsanurga’ tegi Puukujurid OÜ. „Tagasisidena võib öelda, et rahval läheb nägu naerule, kui räägivad, et ilus on vaadata kena taastatud paviljoni. Kes mäletavad veel algusaastaist või oma lapsepõlvest,” rääkis Margit.
„Ja mis kõige tähtsam: ehitaja Eduard Vungil oli 3. oktoobril 120. sünniaastapäev. See oli talle seal kuskil-kõrgel kõige ilusamaks mälestuse jäädvustamiseks. Mu ema mäletab, et 1969. aasta sügisel tegi külarahvas lausa peo bussimajakese avamiseks ja kõige esimene buss, mis peatus, oli õhtune Tartu liini buss. Praegu sõidavad seda teed nii Tartu kui Jõgeva bussid. Hommikul saab mõlemasse linna ja lõuna paiku ja õhtul ikka tagasi ka. Jah, ega tänapäeval bussiga niipalju ei sõidetagi, kõigil ju autod. Aga see majake omab juba ajaloolist väärtust ja nagu Eduard Vunk soovis, oleks puhkamiseks ja jalasirutamiseks ka möödasõitjatele ning turvaliseks bussiooteks kohalikele,” jutustas Margit.
Jaan Lukas