Arvamus
Jaak Uibu, Eesti Vabariigi peasanitaararst/tervishoiuministri asetäitja 1989-1991
Jaak Uibu, Eesti Vabariigi peasanitaararst/tervishoiuministri asetäitja 1989-1991, ütleb, et juba enne koroonaajastut on seadusandja arvestanud inimestele antava vastava teabe vajalikkusega ja küsib: kas riik oma võimalustega teabe levitamises täidab oma kohust, mille ta võlaõigusseaduses kehtestas?
COVID-19 pandeemia on kestnud maailmas üle pooleteise aasta. Jooksva aasta septembri teise dekaadi alguseks on maailmas Johns Hopkinsi Ülikooli koroonakeskuse andmeil nakatunuid peaaegu 225 miljonit inimest, surmajuhte 4,6 miljonit. Eestis on nakatunuid kogu pandeemia vältel 146 000 ja surmajuhte 1310. Eesti nakkusinfo andmeil langes 2020.a. esimesele poolaastale 2072 nakatumisjuhtu ja 2021 esimesele poolaastale üle 105 000 juhu. Niisiis aastate vahel viiekümne kordne ülekaal, kusjuures terviseministrina teenib rahvast üks ja seesama poliitik Tanel Kiik.
Statistikaamet on täheldanud liigsuremust, mis on osaliselt tingitud suvisest palavusest. Vaadeldud ajaks on vaktsiini Eestis süstitud 1 300 000 doosi, täielikult on vaktsineeritud 42, 68% elanikkonnast. Eestis on rakendatud koroona tõkestamiseks ministrid, ministeeriumid, terviseamet, teadlased, mitmesugused komisjonid, kes kõik kujundavad riigi kooronavastast tegevust. Peale hallidest aegadest tuntud karantiinipiirangute, mida rakendatakse vahelduva eduga, loodeti abi vaktsiinide väljatöötamisest.
Kui inimesed ei saa nakkusohu tõttu ei suhelda ega kohtuda, siis pikapeale käib see olukord närvide peale ehk mõjutab rahva vaimset tervist. Nurisema selle üle on hakanud isegi õiguskantsler.
Maailmas on tehtud vajalikke uurimistöid viirusest ja selle poolt põhjustatud haigusest mitmetel tasanditel. Oleme saanud palju väärtuslikke andmeid, kuid viirus üha levib. Ootasime siin Eestis ära vaktsiinide loomise ja nende rakendamise, kuid haigus kestab ja ilmuvad uued tüved. Oleme kogenud koolide sulgemist ja avamist, söögikohtade sulgemist ja lahtitegemist, sama ka turismi, pidutsemise ja paljude teiste valdkondadega. Kui inimesed ei saa nakkusohu tõttu ei suhelda ega kohtuda, siis pikapeale käib see olukord närvide peale ehk mõjutab rahva vaimset tervist. Nurisema selle üle on hakanud isegi õiguskantsler.
Keeruline olukord on sigitanud rahva seas hulgaliselt asjatundjate esilekerkimist. Nende erialane ettevalmistus pole oluline ja seda ei nõutagi. Võib olla ongi nii, et epidemioloogide puudumisel võib igaüks end epidemioloogiks lugeda ja nõu anda selles, mida ta ise ei jagagi.
Sellises olukorras on aeg süstematiseerida enda ja maailma teave koroona kohta ja teha see teatavaks elanikkonnale regulaarselt ilmuva „COVID-19 riikliku teabelehe“ näol. Spetsialistid mitmesugustest asutustest ja komisjonidest tuleb koondada ja motiveerida avalikkusele määratud teabelehe regulaarseks väljaandmiseks. Käesoleval juhul on koroona näol tegemist info üheaegse ülikülluse ja puudulikkusega, rääkimata selle korrastamatusest. See külvab usaldamatust valitsuse meetmete suhtes. Riigikogus tutvustatud neljaastmelisest riskitasemete süsteemist jääb väheseks. Ametlik Terviseameti koroona digileht pole samuti piisav.
Mõned nõuded teabelehele: teksti lühidus, arusaadavus, kollektiivse intellekti rakendamine, selgete seisukohtade väljaütlemine ja kahtluse teavitamine kahtlusena, kättesaadavus paberkandjal, info regulaarne täiendamine/uuendamine. Kes selle teabelehe väljaandmise otsuse peaks tegema – ikka vastutuse võtnud peaminister Kaja Kallas koos valitsusega. Ehk toimib see, et paljudes riikides on need ammu olemas. Muidugi võidakse see kohustus kantida koroonas kompromiteeritud sotsiaalministeeriumisse. See juhtus peaministri rahvastikubüroo ettepanekuga, millest sai kaks korda aastas kogunev rahvastikupoliitika valitsuskomisjon. Võib olla suunata teabelehe koostamine koheselt Tervise Arengu Instituuti. See asutus saaks omaenda potentsiaali teabelehega näidata, kaasates muidugi teised kompetentsed keskused.
Soomes katab ravikindlustus vaktsineerimistüsistuste ravikulud
Teabelehte pidanuks juba ammu välja andma, sest seaduslik alus selleks on olemas juba aastast 2002, kui jõustus võlaõigusseadus. Selle 41. peatükk on pühendatud tervishoiuteenuse osutamise lepingule ja § 766 sätestab patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse, sealhulgas tervishoiuteenuse osutaja kohustuse teavitada patsienti tervishoiuteenuse „osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest…“. Need ohud ja nende tõenäosus on usutavalt olnud takistuseks, miks ei tunnusta vähem ohustatud isikud haiguse ohtu ja teised pelgavad vaktsineerimise riski. Viimast ei ole meil peaaegu käsitletud, kuid Soomes katab ravikindlustus vaktsineerimistüsistuste ravikulud.
Niisiis näeme, et juba enne koroonaajastut on seadusandja arvestanud inimestele antava vastava teabe vajalikkusega. Selle vajaduses ei kahtle keegi, kuid perearstide koormatuse ja ligipääsmatuse juures on võimatu neilt seda tahta. Hea kui pääseb perearsti asendusarsti vastuvõtulegi. Mis jääb muud üle kui k i r j a l i k u l t info kättesaadavaks teha. Ei saa varjata seda, mis on juba tehtud digitaalseid võimalusi kasutades, aga kinnitan, et näiteks eakad ei pääse infole ligi. Ka kurg ei saanud kätte rooga, mis talle taldrikul pakuti.
sundvaktsineerimine on vastuolus seadusega
Jääb veel üle tunnustada t e a v i t a t u d n õ u s o l e k u kategooria kasutuselevõttu võlaõigusseaduse tervishoiuteenust käsitlevates lõikudes. See on sadu aastaid kestnud meditsiini aluspõhimõtete muutuste algus – hakati revideerima paternalistliku meditsiini arusaamu, milles juristidel ja kohtutel on oma panus. Selle põhjal sundvaktsineerimine on vastuolus seadusega. Ei ole veel selge, mis uuenduse juures kaduma läheb. Iisrael on kuulus oma arstide poolest, kuid nüüd kurdetakse, et noored ei soovi niivõrd arstiks õppida kuivõrd IT-spetsialistiks saada.
Paternalistlikus meditsiinis usaldas patsient arsti kõiges sedavõrd, et arstil polnud vajadust anda patsiendile põhjalikku selgitust oma kavadest. Nüüd on olukord meditsiiniõiguses muutunud oluliselt – see, kes langetab otsused, on patsient, mitte arst. Ta on patsiendi nõuandja ja arstil lasub kohustus selgitada patsiendile kõiki asjaolusid, et patsient saaks langetada kohaseid otsuseid. Ka COVID-19 puhul. Kas riik oma võimalustega teabe levitamises täidab oma kohust, mille ta võlaõigusseaduses kehtestas?