Fotogalerii
Jaak Känd Pärnu Keskraamatukogus oma luulekogumiku „Versioon 7.0” esitlusel.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
Laupäeval, 12. septembril, esitles Jaak Känd Pärnu Keskraamatukogu suures saalis oma neljandat luulekogumikku „Versioon 7.0”, mille toimetaja on autori tütar Hannele Känd. Raamatu illustreeris Tiiu Lehiste.
Autorit usutles Hannele Känd, kes luges hakatuseks oma isa kõige esimesest luulekogust “Iga päev, iga aasta” kuraditosin aastat tagasi valminud värsiridu ja teiseks tänavu 1. märtsil kirjutatud pikemast luuletusest „Versioon 7.0” väikese katkendi: „Mis on elus oluline? // Kas see, / mida sa teed, / või see, / keda sa armastad? // Seitsmekümneselt / hakkab vastus tasapisi / kuju võtma: / Oluline on jääda inimeseks / kõigis versioonides…” Luuletus viitab ka sellele, et poeet on vahepeal saanud seitsmekümneseks.
„Luulekogus on siis viimase kuue aasta loomingust väike valik, mitte küll kõik. Mina kärpisin suurema osa välja, mis tal seal algselt sees oli, muidu oleks raamat tulnud palju paksem,” selgitas Hannele mõnekümnele saali kogunenud luulehuvilisele ja Jaagu loomingu austajale. Järgnevalt asus tütar oma isa küsitlema. „Luuletajana sa oled tegutsenud juba kolmandast eluaastast peale,” teadis tütar.
„Jah, seda küll. Esimene luuletus ilmus Tähekeses aastal 1960,” kinnitas Jaak. Aga küsijat huvitas hoopis pinnida seda, mis on tegevluuletajas muutunud esimese luulekogu ja praeguse luulekogu vahelisel perioodil? Need tosin aastat?
Jaak Känd Pärnu Keskraamatukogus oma luulekogumiku „Versioon 7.0” esitlusel autogramme andmas.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
„No ma arvan, et kindlasti on luule küpsem ja valitum. Et ma olen selle 13 aasta jooksul ka väga palju juurde õppinud luulet kirjutades ja eriti teiste luuletajate luulet lugedes. Ma arvan, et see kogu on nüüd parem, kui esimene.” Esimene kogu ilmus kuuekümneselt. „Siis panin kõik sisse, mis tol hetkel tundus, et võiks seal olla. [naer] Aga keegi ei toimetanud ka. Aga kolmas kogu ja nüüd neljas, ma arvan, on päris hea valik. Ja tegelikult vähemalt kahe sama raamatu jagu on mul materjali veel, mida peaks avaldama. Aga kas ma kunagi selleni jõuan?” Väheke valjut mõtisklemist ja siis lausus Jaak: „Olen kirjaoskuslane. See on viimane luuletus, mis ma kirjutasin kirjaoskuse päeval, 8. septembril.”
Hannele teadis väga hästi, et isal tuleb luuletusi mõnikord nagu varrukast. „Kui tihti sa luule jaoks nii-öelda maha istud ja kirjutama hakkad?”
Hannele Känd Pärnu Keskraamatukogus oma isa loomingut tutvustamas. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Jaak: „No ma arvan, et ikkagi iga päev on mõte, et kirjutaks jälle. Ma istun põhiliselt kodus arvuti taga, enamasti hommikuti. Aga iga kord ei tule. Kõige parem aeg on mul tavaliselt öösel, ma ärkan ülesse kuskil kell 3 või kell 5 ja siis need paremad luuletused tulevad kuidagi pähe või on unest tulnud. Siis ma sageli kirjutan hommikutundidel paberi peale ja panen pärast arvutisse kirja.”
Hannele: „Äkki sa loed mõne luuletuse sealt kogust nüüd?”
Jaak: „Selles luulekogus on neli osa ja kolm vahemängu. Esimese osa nimi on “Elujanu”. Siin on igasuguseid vanamehe mõtteid ja muidu ka. Loeksin kolm aastat tagasi kirjutatud luuletuse “Laul kindlast tagalast” – „Abielumehel vaja kindlat tagalat. Luksusrestorani või siis lõbumagalat… Kuid kindlasti seal olema peab armas naine, kes kõike valdab, haldab… Seal tagalas ta leiab jälle hingerahu, teeb keegi pai ja silub sirgu juukselahu. Seal saab haavu lakkuda ja kallist kaissu võtta, et hiljem puhanuna minna ristisõtta.” – Et noh, päris palju luuletusi olen ma ikka kirjutanud oma lähedastele mingil puhul.”
Jaak rääkis, et päris palju luuletusi on ta kirjutanud mingil puhul oma lähedastele ja jätkas haikuga esimesest osast: „Tuul ulub õues, majast kriuksuvad uksed, on hingede aeg.” Ja nagu Kalju Kangur on öelnud, et haikut tuleb kaks korda lugeda, siis luges Jaak veel teistki korda: „Tuul ulub…”
Luulekogumiku „Versioon 7.0” esitlusel Pärnu Keskraamatukogus. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Jaak meenutas Istanbulis käimist 2018. aasta ülestõusmispühade ajal. „Siis ma tähendasin üht-teist ülesse, mõned märksõnad ja võib-olla ühe luuletuse kirjutasin ka lennukis lennates. Aga see kõik jäi ikkagi seisma ja seitse aastat hiljem võtsin kätte ning kirjutasin ühel päeval kokku 17 väikest luuletust. See tuletab midagi meelde nagu Bernard Kangrol, kui tema tuulelaulud tulid ka kõik ühel päeval.”
Luulekogu iseloomustamiseks kolme sõnaga vastas Jaak tütre Hannele küsimusele: „Süda, vanamees ja luule. Et noh, tegelikult ma olen päris palju kirjutanud ikkagi luuletusi, mis on teiste luuletajatega seotud või nendest inspireeritud. Nii siingi selle Türgi päeviku järel on selline osa nagu „Vettelkõndijad“, mis on inspireeritud paljudest teistest luuletajatest või lihtsalt luulest kirjutatud. Minu jaoks ongi luuletaja vettelkõndija, kui sa head luuletust kuulad.” Näiteks Liisi Ojamaa ainetel inspireerituna kirjutas Jaak „Linnaõhtute laule me teame“.
Jaak Känd oma ammuste sõpradega Pärnu Keskraamatukogus luulekogumiku „Versioon 7.0” esitlusel.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Kõige pikem osa on „Südamelaulud“, milles Jaak kirjutab luuletusi enamasti oma lähedastest. „Kuue aasta jooksul, mis eelmisest luulekogust möödas, on vahepeal mul lapselapsi juurde tulnud, nendest olen inspireeritud. Ja nagu ikka, oma naisele ja lastele olen luuletusi ikka kirjutanud. Mõned mälestusluuletused oma emale, kellest ma ikka aeg-ajalt jälle ja jälle kirjutan.”
Hannele lausus seepeale: „Ütleme, kui neid luuletusi siin kogus poleks, siis see polekski sinu kogu. See on selline perekondlik värk meil – Kännu maffia. Ise kirjutame, ise teeme ja siis ise avaldame ja toimetame ja esitleme ka. Aga ütle mõned oma lemmik-Eesti luuletajad, kes sulle väga meeldivad.”
Jaak: „Ahaa, noh… Jah, et… Loomulikult Artur Alliksaar, siis kindlasti August Sang, Henrik Visnapuu. Ja kaasaegsematest võiks ka mõne ütelda, jah. Et vot see sama Joonas Veelmaa mulle väga meeldib noorematest. Nii et neid on palju.”
Ja Hannele jätkas pinnides põhjendusi oodates: „Mis sind puudutab nende luules?” Jaak leiab, et Sanga puhul kindlasti see, kuidas ta riimib, kuidas riime leiab. Alliksaare puhul sõnadega mängimine ja eksistentsiaalsed luuletused.
Luulekogumiku „Versioon 7.0” esitlusel Pärnu Keskraamatukogus. Foto: Urmas Saard / Külauudised
„Kas siin kogus on mõni luuletus, mille sünnilugu on olnud eriline või ootamatu?” Jaak meenutas, et on seitse suve käinud suviti Pärnu lastepargis kord nädalas lugemas. „Mitte oma luulet, vaid teisi luuletajaid, kes on suvel sündinud või kellel tähtpäevad. Ega seal rahvast väga palju kuulamas ei ole. Vahel on kolm–neli, vahel ei ole üldse, vahel on Soome turistid, kes hakkavad kohvikus kõva häält tegema, kui mina kõva häälega luuletusi loen, sest ma segan nende vestlust ja soomekeelseid luuletusi ei ole. Aga siis ühe korra kuulen selja taga: „Prr! Prr!“ Vaatan… kajakas. See oli Samoilovi pingi juures. Noh, ma lugesin edasi ja äkki jooksis sinna üks noor kaheksa-aastane kuulaja mikrofoni juurde ja hüüdis midagi, mistõttu ma poisi luuletusse sisse kirjutasin. Nüüd on ta kaksteist. Nüüd siis see luuletus tuleb.”
Tähetund
Millest küll unistab väikene mees?
Mis tal on peidus seal peakolu sees?
Mõtleb ta kosmosest, autorallist,
karatetrennist, pingpongipallist?
Eile, kui lugesin luulet pargis,
äkitselt seisatas jalad hargis
otse Samoilovi pingi ees
umbes kaheksa-aastane mees.
Ületas hirmu ja lavakrambi,
punetas näost, kuid luuletas jambi;
hingeldas mikrisse: „Mine m—i!”
Jooksu pani, sest sai tähetunni.
„Ükskord jäid 15-aastased noored kuulama. See juhtus siis, kui ma lugesin Jürgen Rooste luulet. See neid köitis. Ma loodan, et ühel hetkel tulevad jälle paljud kuulama,” arutles Jaak paremat uskudes.
Samal teemal:
