Pärnakas Jaak Känd, luuletaja ja muinasjuttude vestja on enamikel Viljandi Pärimusmuusika festivalidel nähtav nii publiku seas kui ees. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Intervjuu
Urmas Saard: Millele asetasid peatähelepanu tänavusel XXXIII Viljandi pärimusmuusika festivalil?
Jaak Känd: Tänavusel folgil panin rõhuasetuse muinasjuttude jutustamisele, sõpradega kokkusaamisele ja lihtsalt rahulikult kulgemisele. Igaühel on oma pill – minul selleks lugude pajatamine ja luuletamine.
Urmas Saard: Kui palju oled lugude pajatamise kõrvalt leidnud võimalust teisi kuulata?
Jaak Känd: Kuulasin vaid kuute kontserti, neist tervikuna kolme: Mäsä-duo (Soome), Kiiora (Eesti) ja The Zawose Queens (Tansaania). Kõik need kontserdid olid vägevad.
Urmas Saard: Millised on olnud sinu esinemised?
Jaak Känd: Juba mitu aastat jutustan muinasjutte ja lugusid Viljandi Folgi lastealal. Varasemalt vestsin ka Arkaadia aias suure imepuu all ja mõned korrad Kalaga poisi purskkaevu juures. Tänavu lisandus veel jututunnike Viljandi Muuseumis Johann Köleri maali „Truu valvur“ juures. Nii et kokku sai kolmel päeval kuus jutuvestmist.
Teemadeks valisin lugudele „Igaühel oma pill“ ja muinasjutuvestjate tänavuse aasta teema „Valgus pimeduses“. Kirjutasin ekstra folgi jaoks neli muinasjuttu. „Truu valvur“, „Muinasjutt maailma algusest ja valguse sünnist“, „Muinasjutt parmupillist“ ja „Kuidas kannel õppis maailma mäletama“.
Jaak Känd XXXIII Viljandi pärimusmuusika festivali lastealal muinasjuttu vestmas. Foto: Külauudised
Teemadeks valisin lugudele „Igaühel oma pill“ ja muinasjutuvestjate tänavuse aasta teema „Valgus pimeduses“. Kirjutasin ekstra folgi jaoks neli muinasjuttu. „Truu valvur“, „Muinasjutt maailma algusest ja valguse sünnist“, „Muinasjutt parmupillist“ ja „Kuidas kannel õppis maailma mäletama“.
Reedel kuulsin uudist, et esimesed lagritsad taasasustati neljapäeval Suur-Pakri saarele. See on ju suursündmus, kui arvestada, et lagritsad ongi valguseks pimeduses – nad helendavad ultraviolettvalguses. Ja nii ei jäänud muud üle, kui kirjutada veel „Muinasjutt lagritsatest“, mida kannan ette pühapäevasel viimasel jututunnil.
Kuulajaid on tänavu olnud rõõmustavalt palju – nii lapsi ja nende vanemaid, kui ka täiskasvanuid, kes ekstra mu lugude pärast tulnud. Muuseumitoas oli tosin kuulajat, aga lastealal läks mul kahel korral lugemine 60 juures sassi, ülejäänud kahel korral on olnud nii 30-40 kuulajat.
Igatahes minu hing on rahul ja loodan, et kuulajatel ka. Järgmiste lugudeni!
Urmas Saard: Palun vali midagi oma eelpool nimetatud värskest loomingust, mille tahaksid Külauudiste lugejale paremini meelde jätta.
Jaak Känd: Siin on üks uus muinasjutt – „Kuidas kannel õppis maailma mäletama” (autor Jaak Känd), mida võib kasutada, kui sa arvad, et sobib.
Kui maailm oli veel noor ja metsad rääkisid omavahel, ei olnud inimestel laulu. Oli küll tuul, kes vilistas üle rabade, ja meri, kes laulis kividele, kuid inimese süda jäi vaikseks. Ta oskas rõõmust hõisata ja kurbuses nutta, ent ta ei osanud panna oma mõtteid helisema.
Neil aegadel rändas mööda põhjamaid vana tark laulumees Vanemuine. Tema samm oli aeglane nagu jõe vool ja habe valgem kui esimene lumi. Kõik tundsid teda: kotkad tervitasid teda kaljudel, haugid ujusid tema paadi kõrval ning vanad männid kummardasid, kui ta neist möödus.
Ühel kevadel sõudis ta üle suure järve. Vesi oli sile nagu poleeritud kivi. Äkitselt lupsas sügavusest välja hiigelhaug. Kala oli nii vana, et tema soomused mäletasid veel aega, mil kuu alles õppis öötaevas käima.
Haug raputas turjalt vett ning ütles:
„Laulumees, miks on inimesed nii kurvad, kuigi metsad on täis laule?”
Vanemuine vastas:
„Sest nad kuulevad loodust, kuid ei kuule veel iseennast.”
Siis sukeldus haug sügavusse ega tulnud enam tagasi.
Kui vesi rahunes, kandis laine kaldale haugi suure lõualuu. Vanemuine võttis selle pihku ning mõistis, et loodus on talle saatnud kingituse. Ta voolis lõualuust pilli. Keeled punus noore täku lakast, häälestuse õpetas talle põhjatuul ning kõlakasti täitis järve peegelsile vaikus.
Vanemuine tõstis kandle põlvedele. Ta sulges silmad, nagu kuulaks kõigepealt vaikust ennast. Siis puudutas ta sõrmega esimest keelt. Heli sündis tasakesi, otsekui oleks allikas maa südames silmad avanud. Teine keel kõneles juba julgemalt ning kolmas kandis üle järve sädeleva valguse. Kui kõik keeled üheskoos helisema hakkasid, tõusis vana laulumees püsti ning laulis:
Laula, laula, laane süda,
kohise, mu kodumetsa.
Haugi luust on hääl mul sündind,
vete väest on pill mul voolit’.
Tuul, sa kanna minu viisi,
üle soode, üle salu.
Lase järvel peegeldada
ammu kadund päevadelle.
Kivi, mäleta jääaega,
mänd, mäleta oma seemet.
Allikas, mäleta vihma,
järv mäleta kuud ja tähti.
Ärgu laulgu ainult mehed,
laulgu lind ja laulgu lehed.
Laulgu hunt ja laulgu karu,
laulgu põhjatuule pojad.
Laula, laula, laane süda,
kohise, mu kodumetsa.
Haugi luust on hääl mul sündind,
vete väest on pill mul voolit’.
Tuul, sa kanna minu viisi,
üle soode, üle salu.
Lase järvel peegeldada
ammu kadund päevadelle.
Kivi, mäleta jääaega,
mänd, mäleta oma seemet.
Allikas, mäleta vihma,
järv mäleta kuud ja tähti.
Ärgu laulgu ainult mehed,
laulgu lind ja laulgu lehed.
Laulgu hunt ja laulgu karu,
laulgu põhjatuule pojad
Kes veel sündind, kuulgu ette,
kes on läinud, kostku vastu.
Üks on maa ja üks on taevas,
üks on lauluviisi tahe.
Helise nüüd, haugi kannel,
hoia rahva rõõmu süles.
Kuni kestab mets ja meri,
kuni tõuseb hommik üles.
Kui viimased sõnad olid üle vee kandunud, muutus kogu ilm haudvaikseks. Kotkad lõpetasid oma tiirud taevas. Luiged jäid liikumatult järvele nagu valged pilved. Karu laskus tagajalgadelt neljale käpale ning kummardas pea. Hundid heitsid rohule lamama, rebane istus kivile ja põder langetas sarved. Nad ei kuulnud mitte ainult muusikat, vaid seda, kuidas maailm oli kunagi sündinud. Mets ei vaikinud hirmust, vaid austusest. Isegi kivid hakkasid mäletama. Vanad rändrahnud meenutasid jääaega, mil nad liikusid aeglaselt üle maa nagu hiiglaste karjad. Allikad meenutasid esimest vihma. Tammed mäletasid tammetõrusid, millest nad kord võrsusid.
Nõnda sündis esimene kannel. Ja öeldakse, et sellest päevast peale jäi killuke Vanemuise laulust elama igasse õigesti tehtud kandle sisse. Sellepärast kõlab vana kannel vahel nõnda, nagu laulaks ta midagi, mida ükski inimene pole talle õpetanud.
Aga lugu ei lõppenud sellega.
Ühel sügisõhtul ilmus põhjast hall habemik, kelle nime keegi ei teadnud. Mõned ütlesid, et ta oli Tuuleisa, mõned, et Metsavaim ise.
Ta küsis: „Kas annad selle pilli inimestele?”
Vanemuine vaikis kaua ja vastas: „Kui annan, hakkavad nad laulma.”
„Kas see pole hea?”
„On küll. Aga laul võib õpetada ka vihkama.”
Habemik noogutas: „Ja vaikus võib õpetada unustama.”
Siis mõistis Vanemuine, et kumbki pole maailmale hea. Ta pani kandle kase alla ja ütles: „Ma ei kingi seda kellelegi. Las inimene leiab ta ise.”
Sajandid möödusid. Kask kasvas suureks. Tema juured embasid pilli ning tema mahl voolas puusse. Kui vana kannel viimaks mullaks sai, kasvas kase südamikku nähtamatu laul.
Sellest kasest raius üks Eesti rannarahva puusepp endale uue pilli.
Ta ei teadnud midagi Vanemuisest. Ta ei olnud kuulnud hiidhaugi nimest. Ta oskas ainult puud kuulata.
Kui ta valmis saanud pilli esimest korda sõrmega puudutas, kostis hääl, mis oli korraga uus ja väga vana.
See oli kannel, kes mäletas.
Sellest päevast peale räägitakse, et igas õigesti tehtud kandlepuus elab killuke maailma esimesest laulust. Sellepärast ei tohi kandlepuitu raiuda vihaga ega keeli tõmmata uhkusest. Muidu vaikib pill nagu kinnikasvanud allikas.
Aga kui mängija süda on puhas, hakkab kannel jutustama lugusid, mida keegi talle õpetanud ei ole.
Ta räägib kividele nende rändamisest, metsale tema lapsepõlvest, merele tema sügavusest.
Ja inimesele sellest, et ükski laul ei sure, kui leidub keegi, kes julgeb seda kuulata.
Sellepärast ütlevad vanad kandlemängijad tänini, et nemad ei mängi kannelt.
Nemad ainult äratavad kandle üles.
Samal teemal:
JUTUVESTJA JAAK KÄND XXX VILJANDI PÄRIMUSMUUSIKA FESTIVALIL
