Arvamus
Eesti Vabariigi sünniloos olulist rolli mänginud poliitiku Jaan Poska (1866–1920) elusuuruses monument Kadriorus. Skulptor on Elo Liiv. Foto: Külauudised
Aldo Kals, Petserimaa ja Eesti-Ingerimaa sõber
13 kuud väldanud Eesti Vabadussõja lahingutegevus lõppes 3. jaanuaril 1920 vaherahu jõustumisega Eesti ja Venemaa vahel. Tänu Eesti rahvaväe kangelaslikkusele, rahva ühtsusele, väejuhtide ja poliitikute tarkusele ning välisabile, võinuks välksõja tunnustega relvakonflikt lõppeda mõlema osapoole elusid säästes juba Eesti Vabariigi 1. aastapäevaks 24. veebruariks 1919.
Selleks ajaks oli Punaarmee Eesti Vabariigist välja löödud. Kommunistliku maailmarevolutsiooni uimas bolševikele ei mahtunud pähe, et pikal rindejoonel sõdinud nende mitmemiljoniline armee ei suutnud igal rindelõigul edukas olla. Peaaegu kuus pikka aastat vehet pidamata võidelnud Vene armeed ähvardas krahh, mille vältimiseks otsustati iga hinna eest vastastega ükshaaval rahu teha, unustamata selle juures hetkekski oma maailmavallutuslikke plaane tulevikus.
Kliimasoojenemise käigus oleme juba harjumas, et „eestiaegsed“ rohke lumekatte ja paukuvate aiateivastega küünlapäev on jälle kätte jõudnud. Aasta-aastalt kahaneva ajaloosõprade ring rühib mööda Vanemuise tänavat rahumaja juurde, kus lehvivad rahvuslipu kõrval Ukraina, Petseri maakonna leelokandlega ja ingerlaste Neeva jõega lipp. Üritusele saatis tervituse Petserimaa kirjanik Ilmar Vananurm.
Taolisi kõnekoosolekuid on aastaid korraldanud ja juhatanud Rein Koch erakonnast Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogud. Esinejaterivi oli tuttav eelmistest aastatest ja nad nimetasid õigustatult Tartu rahulepingut Eesti ajaloo kõige tähtsamaks dokumendiks. Seekord kõlas ka soov, et Eesti ja Soome taastaksid oma merepiiri, et NATO saaks takistada Venemaa varilaevastiku tegevust naftaäri ajamisel, millega rahastatakse vallutussõda Ukrainas. Pole liigne meelde tuletada juba aastaid tagasi asjatundjate poolt tehtud Eesti merepiiri taastamise ettepanekut.
1920. aastal sõlmitud maailma-ajaloolise Tartu rahulepingu, Euroopas möllava sõjatulekahju ja lähedal Leedus aset leidnud sõnavabaduskriisi taustal tekkis mõtteid, millest siin veel kirjutada.
Leedulaste arvates kavatseb nende Seim piirata sõnavabadust selleks rahvaasemike poolt välja töötatud ja heakskiitu ootavate seadustega, mida massimeeleavaldustega protestiti. Nagu alati, oleme meie teistest „targemad“. Tundub, et Eestis on millalgi kellegi poolt kokku lepitud piirangutes, mida vaba maailm nimetab tsensuuriks, aga mida meie juurutame enesetsensuuriga, sest sõnavabadust ja muid võimalusi trükis avaldamiseks pole. Seega kehtib põhiseaduslik õigus sõnavabadusele, mida tegelikult pole või esineb piiratud kujul, aga ühtki õigusnormi pole ametlikult rikutud. Otsustajate arvates on teema hell ja selle terav käsitlemine võib asjale kahju teha. Paratamatult on tegu kaksikmoraaliga põhimõttel – teie seal Jaapanis, Taanis ja Ukrainas võidelge oma riigi territoriaalse terviklikkuse eest ja me toetame teid, aga me ise nii ei tihka talitada!
Jutt on päevakajaline ja seotud Eesti-Vene riigipiiriga. See on määratletud Tartu rahulepinguga ja see on põlistatud meie kehtivas põhiseaduses. See on hinnang olukorrale de jure, aga de facto on seis hoopis teistsugune.
Nõukogude Liit, mille õigusjärglane on Venemaa Föderatsioon, rikkudes omaenda seadusi, lõikas 1944. aasta augustis ja hiljem Eesti NSV küljest ära suurema osa Petseri maakonnast ja kõik Virumaa Narvatagused Eesti-Ingerimaa kolm valda. Õigusliku järjepidevuse alusel 1991. aastal taasiseseisvunud Eesti Vabariigi üht põhilist tunnust, riigi terviklikku territooriumi, pole meie vasallimentaliteedist lähtunud läbirääkijad suutnud taastada. Vähe sellest, alates 1994. aastast kuni tänaseni pakutakse seda Eestilt anastatud ala nn. uue (2005) ja veel uuema (2014) Eesti-Vene piirilepinguga naabrile, kes nõustus seda vastu võtma üksnes omapoolsetel meile alandavatel tingimustel, mida me tähttähelt täitsimegi. Ometi meie hinnanguliselt triljoni euro väärtusega „maa- ja vee-alade“ kingitust ei õnnestu üle anda, aga me oleme visad ja surume seda naabrile jätkuvalt peale!
Siin olemegi naela pea pihta põrutanud. Eesti peavoolumeedia kiidab kartmata karistusseadustiku paragrahvi 232 õigusjõudu, selle tegelikult kinkelepingut taevani kui meie julgeoleku nurgakivi ja veel paljudest tahkudest Eestile „kasulikku“paberilipakat, mille moskvapoolsete ettekirjutuste kohaselt koostatud tekst ei kannata kriitikat – agressor ja okupant saab kõik, mida soovib, Eesti mitte midagi!
Siin tulebki käiku mitteametlik ehk enesetsensuur. Peavoolumeedia ei avalda ühtki olulist artiklit, mis käsitleb kriitiliselt Eesti Vabariigi leebet idapoliitikat, mida toetavad aegade algusest avalikult mõned meie moskvameelsed mõjukad isikud, kasutades viigilehena unelmatejuttu investeeringute kaitsest ja topeltmaksustamise vältimisest. Nende hõlma pole seni keegi hakanud, üksnes eluheidikuid pannakse riigi toidule rahunema.
Meie välisministeerium peaks jälgima Eesti okupeeritud ja annekteeritud territooriumidel toimuvat sarnaselt sellele, kuidas seda teeb Araabia maailm Jordani läänekaldal. Me peame end oma ida-aladel riigina kehtestama ja kaitsma. On taunimisväärt, et me ei sekku sellesse, et Venemaa laiutab Jaanilinnas ja Petseris ning seda koguni diktaatorpresidendi tasemel. Näiteks Jaanilinna ja Petseri kohanime tuleb tikutulega otsida meie ajakirjandusest ja isegi arvuti korrektuuriprogramm värvib Petseri kui tundmatu kohanime punaseks.
Siiski-siiski. Toru teises otsas on valgusekuma. Talvesõja ajal ei avaldanud Eesti Vabariik ainsatki protesti Nõukogude Liidule, kui meie lennuväljadelt lähtunud nende lennukid pommitasid Soomet. Nüüd, kui naabri lennukid rikuvad Vaidlo saare piirkonnas meie õhupiiri, tuleb nõuetekohane protestinoot!