Minna ei tahtnud, jääda ei saanud
Tänavu sügisel saab 80 aastat eestlaste suurpõgenemisest isamaalt, mistõttu Külauudiste infoveski jätkab selle teemalise artiklite avaldamist. Põgeneti Vene vägede ja juba kord kogetud nõukogude võimu õuduste eest, isamaalt lahkus augustis-septembris teadmata tulevikku kuni 70 000 Eestimaa inimest. 1944 põgenemine on kurb tähtpäev, mida peab teadma ja mäletama iga eestlane ükskõik kus maailmas. Seda enam, et taas ähvardab Eestit ja eestlasi idast suur oht.
Enn Hallik
Toronto vanema põlve eestlastele hästi tuntud Eric Roodus sündis Pärnus. Käis traagilistel aegadel nagu paljud isamaa jätma sunnitud eestlased läbi tule, vee ja vasktorude. Oli läbi elu väga energiline ja ettevõtlik mees, kes tuli toime kus iganes. Aga hing kiskus teda vanuigi juurte juurde ja nii elas ta 2004. aastast koos abikaasa Tiiuga taas Eestis Pärnus ja puhkab nüüd juba mitmendat aastat kodumaakonnas Kihlepa kalmistul.
Venelasi nägi 15-aastane Eric 1940 kevadel esimest korda Pärnu kaubanduskooli õpilasena, kui poistega saali akendele paberiribadest haakristid tegi ja muidki ulakusi leiutas. „Läks hästi, et vahele ei jäänud,” tõdes Eric aastaid hiljem.
Saksa ajal oli Eric koolipoisina Omakaitses, käis skaudina Saksamaal, kus ööbis Hitler-noorte kodus ja sai spordivõistluste auhinnaks Hitleri „Mein Kampfi”. Küll templiga löödud, aga ikkagi füüreri allkirjaga.
Saksa väe mobilisatsioonist saanuks Eric Pärnu lauavabriku armeele möölit tegeva töölisena hoiduda, aga noore mehe hasart sõjapõnevust kogeda jäi peale ja ta läks. Poolteist kuud Heidelageri üldväljaõpet, kiiruga ehk nelja kuuga kuue asemel läbitud allohvitseride kool, ja siis – kas otse rindele või Bad Tölzi ohvitseride kooli? Paraku, ja takkajärgi selgus, et isegi õnneks, jäi Eric Roodus raskelt kollatõppe ja pääses rindele saatmisest. Järgnesid taastusravid Viljandis, Pärnus ja Haapsalus ehk viimane tore Eesti suvi ning jõudis kätte elu muutnud 1944 september.
„Meid, ravil olnud sõdurpoisse, pandi Tallinn sadamas laatsaretlaevale „Moero”,” rääkis Roodus. „Aga laev ei läinud kohe, me jätsime sinna oma sõdurikotid, võtsime väärtuslikuma kraami kaasa ja läksime linna lõbutsema. Napsid, tüdrukud… Kui tagasi tulime, oli laev läinud.” Poistele oli selgemast selgem, et Eestisse jääda nad ei saa, aga lahkuda ka ei tahtnud, ja seepärast lasti laeval minna ning võeti viimast.
Ericu ema sai laeval olnute nimekirjast peagi teada, et poeg seal hukkus ja alles mitu aastat hiljem õnnestus Ericul Lübecki põgenikelaagrist kodumaale teada anda, et on alles
„Moero” sai 22. septembril pihta Vene lennukilt lastud torpeedoga ja viis märga hauda ligi 3000 inimest. Ericul ja sõpradel polnuks trümmist, kus olid nende kohad, vähimatki pääsemislootust. Ericu ema sai laeval olnute nimekirjast peagi teada, et poeg seal hukkus ja alles mitu aastat hiljem õnnestus Ericul Lübecki põgenikelaagrist kodumaale teada anda, et on alles. Ericul õnnestus emaga kohtuda alles 1975. aastal Tallinna sadamas, kui ta 31 aastat peale põgenemist taas jala Eestimaa pinnale tõstis.
Laevahukust pääsenud, viidi sõdur Roodus Kuressaarde, sealt sõjalaevaga Gotenhafenisse ja siis Neuhammerisse eestlaste üksuste juurde. Aga rinne lähenes, sõdurpoiste ja Eestist põgenenud tsivilistide olukord läks järjest segasemaks.
„Berliini eesti kohvikus kohtasin kolonel Riipalu. Küsisin temalt, mida peaksime tegema. Ta ütles otse – poisid, sõda on läbi. Ärge mitte mingil juhul minge Saksa üksuste juurde. Kui, siis vaid eestlaste väeossa,” mäletas Eric Roodus.
Läks põgenemiseks läbi pommitatava ja põleva Berliini. Seal viskas Eric oma sõjaväevormi otse autost tulle ja pani selga tsiviilriided. Põgenikke aidanud sakslased viisid eestlastest põgenikud ühte külla ja kui rinne lähenes, siis sealt edasi. Paraku avastasid Roodus ja kaaslased peagi, et nad kui rinde eest põgenemisel segav ballast oli lihtsalt metsa maha jäetud. Küll viisakalt toidu ja telgiga.
Rinne läks üle ja põgenikud jäid venelaste kätte. Eric sokutas end Berliini mänguasjade vabrikusse tööle ja sai korterisse ühe tuntud filmimehe juurde, kelle maja oli pommitabamuse saanud ja matnud enda alla peremehe naise ning poja. Poeg olnud Ericuga äravahetamiseni sarnane ning leinas isa tahtis Ericut lapsendada. Mine tea, kuidas elu läinuks, mõtiskles Eric hiljem.
kuuldused, et peagi viiakse eestlased kallile nõukogude kodumaale, hakkasid teoks saama ja algas põgenemine lääne tsoonide poole
Eric elas Briti ja töötas Vene tsoonis, alguses neil piiri vahel polnud. Aga kuuldused, et peagi viiakse eestlased kallile nõukogude kodumaale, hakkasid teoks saama ja algas põgenemine lääne tsoonide poole. Trügiti rongidesse, tihti reisiti vagunite katustel, kerge selline reisimine ei olnud. Saksa külades siiski kord veel kehtis, nii tuli ööbides end alati registreerida ja andmed täita, igast külast sai toidukaarte.
Ette näidata olid põgenikel tindipliiatsiga täidetud paberid ja kui üks sakslane eestlaste olukorda mõistes küsis – aga miks te ei ürita mõne lääneriigi kodakondsust saada, tärkas kiire taibuga Ericul idee. Hangiti tindipliiatsi kustutamise kumm, asendati paberites Eesti andmed Taani omadega ja juba järgmises registreerimispunktis astus Roodus julgelt taanlasena ette.
Sakslastest ametnikud said aru küll, aga üles meid ei andnud
„Sakslastest ametnikud said aru küll, aga üles meid ei andnud ja kirjutasidki Taani passid välja,” rääkis Eric. „Veensin kõiki kaaslasigi taanlasteks hakkama. Ja kui saime taanlastena toidutalongid kätte, läksin ja tõin teisel ringil meile kui eestlastele ka!”
Lääneriikide põgenikud pandi kõik ühte rongi ja hakati Lübecki poole ehk Vene tsoonist välja viima. Eestlased saadeti loomulikult päristaanlastega ühte vagunisse ja oli põhjendatud hirm, et neid kui pettureid välja antakse, ja tulebki Nõukogude Eestisse sõita.
Aga kõik läks närvikulule vaatamata õnneks, Vene tsoon jäi seljataha. Lübecki läbikäigulaagrisse mindi juba nii, et rinnas oli Taani lipu kõrval ka Eesti sinimustvalge. Et sedamoodi pääsesid ilmselt teisedki, näitas ühe vastu võtnud ametniku muie – näe, jälle üleöö sündinud rahvused!
Lübecki laagris oli Eric Roodus väga ettevõtlik – küll kogus lennuväepoiste jõulupakkideks raha, küll läbis kokakursused ja läks Ameerika töökompaniisse peakokaks, küll töötas YMCA rändsekretärina ja lõpuks sai tööle Lübecki panka.
kuni koos Toronto eestlaste spordiüritustel kaasaks leitud Tiiuga taas Pärnu kolis
Liitlaste vastu võidelnud vägede sõduril polnud Saksamaalt Ameerikasse ja Kanadasse alguses lihtne saada, Ericul oli segavaks ka üks plekike kopsus, mis skriinimisel kohe miinuse andis. Nii hakkas Roodus selle mõttega, et tuleb Saksamaale jäädagi, juba leppima. Kuni tema eest otsustasid teised – üks Kanadasse Torontosse rännanud sõber proovis veel kord Ericule kutset saata ja sissesõiduloa saamine läks õnneks – 1954. aastal sõitis Eric Roodus üle ookeani esmalt Halifaxi ja edasi Torontosse. See jäi tema koduks täpselt pooleks sajandiks, kuni koos Toronto eestlaste spordiüritustel kaasaks leitud Tiiuga taas Pärnu kolis.
Kõige vastu elavat huvi tundvaks ja ettevõtlikuks jäi esmalt isamaa kaotanud ja siis elulõpuks selle taas leidnud Eric Roodus lõpuni. Alustas Kanadas lihalõikajana, oli peagi suure golfiklubi peakokk, seejärel hinnatud mees autovärvide laboris. Pensionile jäädes ajas omaette äri, tuues Eesti käsitööd Kanadasse ja saates Kanadast kosmeetikat Eestisse. Ideid jätkus Ericul veel 90-aastasenagi.
„Kanadas on vaid üks tõeliselt hea juustusorti, Cheddar, aga Eestis on palju häid juuste ja vaat neid peaks Kanadasse eksportima ning müüma!”
Minna ei tahtnud, aga jääda ei saanud, ja nii see ühe mehe elu 1944 septembris sunnitult suuna sai.
Eric Rooduse 1944. aasta 21. septembril Tallinnas laatsaretlaev „Moero” kõrval alanud, kümne aasta pärast Kanada Halifaxi sadamas jätkunud ja lõpuks veel poole sajandi järel Eestimaale jõudnud teekonnast kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarjas ”Meritsi maailma”.
Samal teemal:
JUTA KITCHING-KÕVAMEHE PAGULASETEE ALGAS MUHU SEANINALT
ENDEL POOL KÄIS LÄBI TULEST JA VEEST
JUTA KURMAN ÕPETAS VEEL 100-AASTASENA NEW YORGIS EESTI KEELT