ENDEL POOL KÄIS LÄBI TULEST JA VEEST

USA armee laskmismeister Endel Pool. Foto: Enn Hallik

Minna ei tahtnud, jääda ei saanud

Aastail 2012-2018 realiseerisid ajakirjanikud Enn Hallik ja Tiit Lääne oma missiooni raiuda raamatuisse isamaalt lahkunud eestlaste lugusid ja kinkida need Eesti riigile 100. sünnipäevaks. 2018. aasta 31. detsembril andsidki nad oma kuueköitelise uurimustöö president Kersti Kaljulaidile.

Valdav enamus 130-st põgenemisloost puudutas 1944. aasta traagilist sõjasügist ning kuna tänavu saab sellest mööda 80 aastat, siis on väga õige aeg neist aegadest ja inimestest taas rääkida. Olgu see jätkuv kummardus eestlase elujõule! Üks õige eestlane on nagu laste jonnipunn – pane pikali, palju tahad, ikka tõuseb püsti!

Taustapilt paadipõgenike mälestusmärgi avamisest Läänemaal Puise rannal. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Enn Hallik

Pärnumaal Vändra vallas Sikana suurtalus sündinud Endel Pool suri 2021. aastal New Jerseys Whitingis. Pika ja seiklusrikka elu elanud, sõjaväljadel võidelnud ning kõikvõimalikke relvi tundnud mees toonitas, et on eelkõige eestlane ja seda näitas ka tema elukäik.

Ta abiellus 1956. aastal Ameerikas oma Vändra keskkooli klassikaaslase Silva Johansoniga ning nende abielu kestis 55 aastat kuni Silva surmani. Eesti vere ja nimedega sugu jätkus – Poolide abielust sündis tütar Linda Reet, kel on abikaasa Jaan, neil omakorda kasupoeg Raivo. 1995. aastal pensionile jäädes kolisid Endel ja Silva Pool New Yorgist Lakewoodi (NJ), kus Endel oli surmani vabatahtlikuna alati aktiivne ja abivalmis Lakewoodi Eesti Ühingus, Eesti arhiivis ning oma vennaskonnas Korp! Ugala.

Endel Pooli sõja poolt pagulusse sunnitud elukäiku iseloomustabki kõigepealt vabatahtlikkus. Kunagisel pikal jutuajamisel pidas ta Lakewoodi eestlaskonnas kaasa löömist igati loomulikuks, aga imestas tõsiselt, et on end sõja ajal korduvalt vabatahtlikult ohtu pannes siiski kõrge eani suhteliselt heas tervises vastu pidanud.

Esimest korda oli Endel vabatahtlik 1941. aasta 3. juulil, kui osales 18-aastasena Pärnumaal Kilingi-Nõmmes katses enne sakslaste tulekut võim punastelt üle võtta ning järgmise päeva ebavõrdses Liivamäe lahingus Pärnust saadetud hävituspataljoniga. Lahinguks torgati noorukile pihku kusagilt leitud täpsuspüss ja see fakt on arvestades Endli hilisemat USA armee laskmismeistriks tulekut ettevaatav.

Järgmine vabatahtlik otsus oli Endel Poolil astuda koduküla Omakaitse salka. Ja kohe tuli järgmine, kui üks ta kodukanti jõudnud Wehrmachti ohvitser möödaminnes küsis, kas ei tahaks ta kaasa tulla ja aidata Eestit vaenlastest puhastada. Minut mõtlemist, jah-vastus, ja poiss pandi pealaest jalatallani mundrisse ning torgati püss pihku.

„Läksime jala itta. Oli mõni nagingi, aga Narvas juba erilist vastupanu polnud. Linnarahvas võttis meid vastu juubelduste, maiustuste, sigarettide ja lilledega,” meenutas Endel Pool.

Sakslaste suuline lubadus pidada Endlit mundris Eesti vabastamiseni pidas, peale Narvat lasti ta armeest koju. Kus noormees astus taas Omakaitsesse.

„Teenistus seisnes krõbekülmas talves mõne Pärnu lao juures või sillal valvamisest. See mulle ei istunud, tahtsin tagasi rindele meie verivaenlasega võitlema. Kui 1941/42 aastavahetusel hakati Pärnumaal formeerima kompaniid Venemaale minekuks, liitusin sellega ja olin Leningradi all rannakaitses.”

See leping kestis aasta, siis toodi üksus tagasi Tallinna ja kutsuti selle seast vabatahtlikke Wehrmachti Eesti Leegioni. Endel võeti vastu ja saadeti väljaõppele Poola Heidelagerisse, kus sai selga halli välivormi ning kraele SS-märgi. Endel teadis, et astus heade relvadega eliitüksusse.

Raskete õppuste järel saadeti Endli pataljon Ukrainasse, kus veel kolm kuud steppides treeniti ning noortest meestest teraselised sõdurid vormiti. Seejärel liideti eestlased kuulsa Waffen-SS Wikingi disviisiga ja nad said endale Narva pataljoni nime.

1943. aasta juulis jõudis Narva pataljon Venemaal Izjumi rindelõiku ja algasid rasked ning ohvriterohked lahingud. Peagi algas lääne poole taandumine, kaitsekraavis lõdisemine, nälg ja Tšerkassõ all kotti jäämine. Endel nägi seal pealt paljude kaaslaste surma.

Kotist pääsnuna ja täisvarustuses üle jõe omade juurde ujunud Endel Pooli ootas vapruse eest Raudrist ja puhkus Tallinnas, mis lõppes lööminguga leegionipoiste ja eesti tüdrukuid tülitanud saksa madruste vahel ning leegionipoiste karistamisega.

  1. SEPTEMBRIL 2024 AVATAKSE PÄRNUS KUJUR ELO LIIVI LOODUD SUURPÕGENEMISE MÄLESTUSMÄRK, MILLE VALMIMISEKS SAAB TEHA ANNETUSE:

EE937700771010046914
LHVBEE22
SWIFT: LHVBEE22
AS LHV Pank
Segitusse: SP1944SKULPTUUR

Narva rindel, kus Pooli paljud kaaslased kas Sinimägede lahingus langesid, hiljem metsa läksid või Siberi vangilaagritesse sattusid, sai Endel olla lühikest aega, sest sai allohvitserina käsu Tšehhi ohvitseride kooli. Selle lõpetas ta 1945. aasta märtsis, kui sõja lõpu ehk kapitulatsioonini jäi vaid veidi üle kuu.

„Kapitulatsiooni järel said eesti sõduritest lindpriid reeturid. Läksime valeinfo õnge, et tšehhid lasevad meid läbi ameeriklastele vangi andma. Tšehhid peatasidki meid ja ütlesid, et kui relvad ära anname, võime edasi minna. Viskasime püssid maanteekraavi, misjärel jutt muutus ja meid Turnau vanglasse viidi. Seal tehti põhjalik läbiotsimine, ohvitsere viidi grupiti välja ja lasti maha,” rääkis Endel Pool.

Järgnes vangide marss rinnal konesid kandnud tšehhi ratsapartisanide saatel – Pool teab, et eesti sõdureid oli selles tapis üle 1100. Tema tegi koos paari kaaslasega julge otsuse, põgenes sellest vangikonvoist ja hakkas omapäi Elbe jõe ning USA vägede poole seiklema. Korra-kaks jäädi ka tule alla, aga Thüringenis neil amideks kutsutute juurde saada ka õnnestus.

Järgnesid põgenikelaagrid. Eesti Komiteest olid meestel esmased paberid, Würtzburgi lähedal saadi põgenike abiorganisatsioonilt UNRRA mingit laadi isikutunnistused.

„Olime muidugi ärevil, sest sõjaväemasinad vedasid venelasi ja poolakaid kodumaale, väga otsiti neid, kel SS-is kaenla alla veregrupimärk tätoveeritud. Mina sain enda omast lämmastikhappetilga abil lahti, aga arm muidugi jäi,” rääkis Endel Pool. „Enda Eesti NSV-sse saata laskmisest ma ei mõelnudki.”

Sõdurpoisid olid esmalt Lübecki DP (Displaced Persons) laagris, seejärel Geislingeni suurlaagris. Seal Endli SS-tätoveeringust jäänud armi ei usutud ja ta saadeti minema. Jälle lindprii!

Enamjaolt ise ehk vabatahtlikult valikuid teinud ettevõtlik Endel Pool pakkus end nüüd ameeriklaste teenistusse ja sai koos mitme teise Eesti Leegioni mehega Nürnbergi vanglasse kohtu all olnud tähtsaid natsipoliitikuid ja kõrgeid sõjaväelasi valvama.

„See vahiteenistus oli kurioosum, sest alles paar aastat tagasi võitlesime koos nende kindralitega, keda nüüd valvasime,” muigas Endel.

Järgmine otsus nüüd kodumaatu Pooli kirjul eluteel oli rännata 1947. aastal Saksamaalt välja Belgiasse söekaevuriks. Töö oli raske ja kui kaheaastane leping otsa sai, naases Endel Saksamaale ameeriklaste tööteenistusse.

Seikleja hingega Pool üritas minna Prantsuse võõrleegioni, tegi katse väljarännuks Kanadasse, aga sinna nagu Geislingenissegi SS-mundris võidelnu ei kõlvanud.

Ja siis – käis parajasti Korea sõda, USA Kongress võttis vastu otsuse lubada viieaastase teenistuslepinguga oma armeesse ka Euroopa põgenikke! Nii sõitiski Endel Pool 1952. aastal sõjaväe transpordilaeval üle ookeani.

„USA armee noorte tüüpiline väljaõpe Fort Dixis oli vanale sõdurile kohati alandav, kuid mitte raske. Mind koolitati esmalt langevarjuriks, siis kuulsa eriüksuse Green Berets sõduriks. Korra viidi meid treeningul allveelaevaga avamerele, siis laev sukeldus ja meid jäeti kummipaadis ookeanile. Maabusime soisel rannikul, tegime kogu varustusega paarikümnekilomeetrise rännaku, otsisime metsas söögiks marju, juurikaid, usse ja sisalikke,” meenutas Pool. „Mu paarimees oli olnud ussifarmis mürgilüpsja, teadis, kuidas usse süüa ja nii magasime, kott vingerdavate elukatega padja kõrval.”

Kui Endel Pooli lepinguaeg USA armees otsa sai, keelitati teda jääma Fort Benningi ohvitseride kooli laskeinstruktoriks, aga ta arvas, et 11 aastast mundris on küll. Hakkas sõjaveterani rahaga õppima tehniliseks joonestajaks ja sai koha filmikompanii 20th Century Fox laboris. Ning teenis seal lisaks ilmselt ainsa eestlasena USA armee laskemeistri tiitli saanuna laborimeeskonnaga 1959. aastal Hollywoodi niinimetatud tehnilise Oscari filmitootmise spetsaparaatide väljamõtlemise eest.

Samal teemal:

JUTA KURMAN ÕPETAS VEEL 100-AASTASENA NEW YORGIS EESTI KEELT

Meritsi maailma läinud eestlaste lood

PUISE RANNAL AVATI SKULPTUUR PAADIPÕGENIKE MÄLESTUSEKS

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga