Täna kõneles Trivimi Velliste Jaan Tõnissoni 155. sünniaastapäevale pühendatud kogunemisel suurmehe ausamba juures Tartus ja asetas tema auks ning mälestuseks lillekimbu. „Teen seda Eesti Muinsuskaitse Seltsi, MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi ja Kindral Laidoneri Seltsi nimel,” lausus Velliste, kelle kõne on allpool täies mahus avaldatud.
Kui Jaan Tõnisson Viljandi lähedal sündis, oli Lydia Koidula just saamas 25-aastaseks. Tema luulet avaldas C.R.Jakobson oma Kooli-lugemise raamatuis ja Koidula luule oli igas peres tuttav. Lydia Koidula oli selleks ajaks saanud tuttavaks ka Lauluisa Kreutzwaldiga. Koidula vaim lehvis üle maa. See oli ärkamisaja vaim!
Just siis alustas oma eluteed suur rahvuslik vaim – Jaan Tõnisson. Noor Tõnisson käis esialgu kooliteed oma kodu lähedal. Tema kodus valitses range herrnhutlik, kuid ka isamaalik vaim. Pole kahtlustki, et koolipoiss Jaan haaras seda kõike lausa õhust.
20-aastaselt asus Tõnisson Tartu Ülikoolis juurat õppima. Ta uskus seaduse võimu. Oma hilisemates võitlustes kutsus ta ikka kaasteelisi juhinduma seaduse ülimuslikkusest.
Reiman süstis Tõnissoni tubli annuse eestluse vaimu
Jaan Tõnissonil oli endast seitse aastat vanem sõber ja mentor Villem Reiman, kes suurema osa oma elust veetis samuti Viljandimaal – Kolga-Jaanis kirikuõpetajana. Villem Reiman lasi varakult kõik kirjad oma pühakoja seintel muuta eestikeelseteks. Eesti maakirikutes olid need kõikjal saksakeelsed.
Reiman süstis Tõnissoni tubli annuse eestluse vaimu. Tema oli üks nendest, kelle toel võeti Tartus üle ajaleht Postimees ja pandi noor Jaan Tõnisson seda toimetama. Villem Reiman ei jätnud ühtki juhust kasutamata, et Tõnissonile toimetajatöös nõu anda. Harilikult tegi ta seda kirja teel.
Oma kuulutustöös kutsus Tõnisson alatasa rahvast – tööle. Igaühe kohus on anda oma panus kodumaa ülesehitamisse. Ta tegutses tarmukalt igas eesti seltsis, mis Tartus olemas oli.
Neist tuleb esile tõsta Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi, millel oli keskne koht Eesti asja ajamisel. Vahest kõige olulisem Tõnissoni juures oli see, et ta sai varakult aru ühise töö – ühistegevuse tähtsusest. Ta pani käima Tartu Laenu- ja Hoiuühisuse, millel oli kaugeleulatuv mõju eestlaste majanduslikule edenemisele. Just ühise annetustegevuse toel valmis Tartus ka kultuuritempel – Vanemuise teatri uus hoone.
Esimest korda ajaloos tekkis eestlastel võimalus
Eestlased olid sajandite vältel harjunud pidama end väikeseks rahvaks, kel tuleb alluda suurematele, olgu siis sakslastele või venelastele. Murranguaeg saabus aastal 1905, mil Vene-Jaapani sõja tagajärjel lõid vankuma Vene Impeeriumi tugisambad. Oli selge, et puhumas on muutuste tuuled. Esimest korda ajaloos tekkis eestlastel võimalus rääkida oluliselt kaasa oma tuleviku kujundamisel.
Jaan Tõnisson oli esimesi, kes olukorra erilisust tajus. Ta kutsus tarmukalt üles tegutsema. Nüüd oli võimalik kärpida seitsesada aastat siin valitsenud sakslaste võimu. Tõnisson oli realist, ta sai aru: korraga ei või liiga pikka sammu astuda. Oli võimalik unistada autonoomiast, ei enamast. Hea näide oli võtta üle lahe Soomest.
Kui haritud ema räägib oma lastega eesti keelt
Jaan Tõnisson sõitis neil päevil tihti Tartust Peterburi, et pealinna ametivõimudele tutvustada eestlaste ettepanekuid. Ta pani suurt rõhku kultuuriautonoomiale. Tõnisson pidas eriti oluliseks eesti keele õiguste laiendamist, seda esmajoones koolihariduses. Eesti Noorsoo Kasvatamise Seltsi mõte rajada Tartusse eestikeelne tütarlaste gümnaasium oli kaugele tulevikku vaatav. Tänased eestikeelsed neiud on ju mõne aasta pärast eestikeelsed emad. Kui haritud ema räägib oma lastega eesti keelt kasvavad lastest ju eestikeelsed haritlased. See omakorda paneb kindla aluse rahvuslikule iseolemisele. Eestlus astus pika sammu tuleviku poole.
Keiser Nikolai II, kes esialgu oli teinud mööndusi, otsustas tõmbuda tagasi. Eesti ühiskond pidi üle elama karistussalkade julmust, vahepeal lubatud vabaduste piiramist. Ent midagi oli siiski muutunud. Eesti rahvas oli saanud suhu vabaduse maitse.
Jaan Tõnisson jätkas visalt oma kuulutustööd ajalehega Postimees. Toimus suur muutus tema eraelus. 40-aastasena võttis ta endale 20-aastase naise Hildegardi ehk Hilda. Neil sündis kolm poega ja kaks tütart. Aeg kulges ja Euroopat tabas suur sõda, mida hiljem hakati kutsuma Esimeseks maailmasõjaks.
Kurnav maailmasõda raputas rängalt Vene Impeeriumi – seekord saatuslikult. 1917. aasta kevadtalvel puhkenud revolutsioon oli eelmisest hoopis sügavam ja ulatuslikum. Nüüd oli võimalik nõuda Eesti rahvale tegelikku autonoomiat. Eestlaste asuala – Eestimaa kubermang keskusega Tallinnas ja Liivimaa kubermangu põhjapoolne osa keskusega Tartus – liideti üheks Eestimaa kubermanguks keskusega Tallinnas. Ja see kubermang sai ka autonoomia Vene riigi koosseisus.
Eesti rahvas oli jõudnud oma pika ajaloo kõige otsustavama murdepunktini. Vene Impeerium ilmutas kõiki lagunemise märke. Vene rahvas, kes oli alati olnud sõnakuulelik ja tsaaritruu, pääses justkui köidikuist. Enamlased tegid osavat kihutustööd. Nad lubasid lõppu sõjale ja talupoegadele maad.
Venemaa on hukule määratud
Jaan Tõnisson ja temaga koos mitmed teised Eesti poliitikud said Petrogradi Tauria palees kiiresti aru, et Venemaa on hukule määratud. Uppuvast laevast tuleb eemale ujuda! 1918. aasta veebruaris alanud Saksa sõjaline okupatsioon oli selleks sobiv võimalus. Iseseiesev Eesti Vabariik oli kohe okupatsiooni hakul manifestiga ametlikult välja kuulutatud. Eesti küsimus ei olnud enam Venemaa siseasi, vaid oli saanud rahvusvaheliseks.
Jaan Tõnissonist oli saanud Eesti Vabariigi esimese välisesinduse juht. Lääneliitlaste ja Saksamaa vastuolu oli võimalik rakendada Eesti huvide vankri ette. Kui Tõnisson oli Pariisis rahukonverentsil, ei mallanud ta seal viibida. Vabadussõda oli puhkenud ja sõja alguses oli väga vaevaline Eesti kaitseväge kokku saada. Elutargad eesti taadid hoiatasid kodus: “On poisikeste värk minna sõtta suure Venemaa vastu! Sellised asjad ei saa hästi lõppeda!“ Tõnisson kippus Pariisist koju – sõjaväge üles ehitama. Ka oli ta veendunud, et selles olukorras oleks tema ise kõige parem Eesti valitsusjuht.
müüt justkui olnuks Päts ja Tõnisson vihavaenlased
Eesti ajalooteadvuses on läinud käibele mõiste – kaks suurt. Need kaks olid Päts ja Tõnisson. On levinud müüt justkui olnuks Päts ja Tõnisson vihavaenlased. Nõukogude ajalookirjutus aitas seda müüti põlistada. Tegelikkus on palju proosalisem. Päts ja Tõnisson olid poliitikas võistlejad. Nad olid rivaalid. Ka sportlased võistlevad omavahel, pingutavad täiest jõust. See aga ei tähenda, et nad üksteist vihkaksid. Päts ja Tõnisson täiendasid teineteist. Neid ühendas üks ja seesama sinimustvalge lipp. Kui 1934. aasta suvel pühitseti Tartus sinimustvalge lipu 50. sünnipäeva, istusid Tõnisson ja Päts kõrvuti. Tõnisson kutsus Pätsi oma koju külla.
Loe samuti: Päts ja Tõnisson – kas must ja valge?
Mõlemad kaks suurt olid seda meelt, et vapside liikumine on Eesti ühiskonnale nuhtluseks. Kui Päts kuulutas märtsis 1934 välja kaitseseisukorra, oli Tõnisson esimesi, kes sellele toetust avaldas. Ja kui Eesti Vabariik oli septembris 1939 eksistentsiaalse valiku ees: kas sõdida üksinda – liitlaste puudumisel – ähvardava Punaarmee vastu või sõlmida baaside leping, oli Jaan Tõnisson opositsioonipoliitikuna baaside lepingu poolt. Ta mõistis: eesti rahvas peab alles jääma. Isegi kui riik on varjusurmas. Riiki saab jälle ellu äratada, kui rahvas on olemas. Kui pole rahvast, pole ka riiki. Ka tulevikus mitte.
Nõnda sai aatemees Jaan Tõnissonist Eesti Vabariigi suurim märter
Me võisime kogeda 1988. aasta suvel, et Jaan Tõnisson oli kaugelenägelik. Nii nagu ka president Konstantin Päts ja kindral Johan Laidoner. Jaan Tõnisson kaalutles Teise maailmasõja eelõhtul – kumb on Eestile ohtlikum, kas Berliin või Moskva. Tema skepsis sakslaste suhtes pärines varajasest poliitilisest kogemusest. Aga ta oli kaotanud ka illusioonid Venemaa suhtes. Ta ei eksinud. Moskva võim mõrvas Jaan Tõnissoni juuli alguses 1941 – just neil päevil, kui sõber Hitler oli sõber Stalinile kallale tunginud. Nõnda sai aatemees Jaan Tõnissonist Eesti Vabariigi suurim märter.
Kui mõtestame oma ajalugu, ei pea me üht märtrit teisele vastandama. Targem on mõista, et meie märtrid võimestavad üksteist. Me saame neid pühitseda üheskoos. Ka see on ühistegevus, mis kunagi oli Jaan Tõnissoni aadete keskmes. Täna on Jaan Tõnissoni suur sünnipäev. Eeloleva veebruari 12. päeval möödub 140 aastat kindral Johan Laidoneri sünnist ja üksteist päeva hiljem – 23. veebruaril on Konstantin Pätsi 150. sünnipäev. Need kolm päeva moodustavad ühe mõttelise terviku. Täna on sobiv neile kolmele üheskoos tagasi mõtelda.
Jaan Tõnisson kutsus alati tegutsema, ise oma saatust sepistama. Mitte jääma lootma, et keegi teine tuleb ja teeb seda meie eest. Eesti ajalugu on olnud heitlik ja kirju. Halvematele aegadele on järgnenud paremad ning vastupidi.
naaber, kellega me oleme nii palju kimpus olnud, on jälle kurja tegemas
Jaan Tõnisson oli üks nendest tänu kelle pingutusele, tänu kelle elutööle saame täna olla siin ja rääkida täiesti vabalt, kammitsemata eesti keeles. Täna on Euroopas sõjaaeg. Meie naaber, kellega me oleme nii palju kimpus olnud, on jälle kurja tegemas. Seetõttu on tähtis just täna Tõnissoni vaimu meeles pidada. Mõista, et igaüks meist vastutab. Igaüks meist saab midagi teha meie maa ja meie riigi tuleviku heaks. Selleks, et siin selles paigas kõlaks ka 155 aasta pärast eesti keel!
Ärgu rohtugu meie teerada iialgi selle ausamba juurde! Pidagem meeles, et Tõnissoni aade viib meid edasi!
Suur tänu ja rõõmsat jõuluaega!
Samal teemal:
78 aastat Jaan Tõnissoni vahistamisest
Raadil mälestatakse Jaan Tõnissoni
Viljandi maavanem austas Viljandimaalt võrsunud riigivanem Jaan Tõnissoni mälestust