JOHANNA GRAUVERK TÄHISTAB VIIENDAL APRILLIL SAJA-AASTASEKS ELAMIST
Raeküla aukodanik Johanna Grauverk on pika elu kestel kõnekalt kõnetanud värsside, piltide, kirjasõna ja hea tahtega. Nüüd üritavad vennad Urmas ja Johannes väärikasse ikka jõudnud väärika naise elu reljeefsemaid silma jäänud tahke kirjeldada oma mõistmises, millele saavad lugejad kaasa mõelda.
Urmas: Sinu sündides oli Johanna 18-aastane. Aga kui vana olid sina siis, kui teda esmakordselt märkasid?
Mäletan, kuidas Johanna murdis oma leivapalukese pooleks ja jagas minuga
Johannes: Esimesed pildikesed Johannaga kohtumistest meenuvad viie-kuue-aastase poisikese põlvest Saalemi palvemajas, aga alustan mälestusest kaheksa-aastase poisina. Elasime Pärnus praeguse Pika tänava neljakorruselise paneelmaja asukohas. Sealt polnud kaugel omaaegne kingsepa töökoda Pühavaimu ja Rüütli tänava ristumise lähedal, kus töötasid Saalemi koguduse noored. Ühisel tänaval ma õppisin neid tundma. Nägin neid meeldivaid inimesi ka palvemajas, kuhu vanavanemad mind ja nooremat venda Joosepit kaasa võtsid. Ja ikka, kui kingsepa töökojast mööda lippasin – müügiks mõeldud metsalilled korvikeses – astusin ka sinna sisse. Lühikest aega töötas seal Johannagi, kellel oli lõunavaheajaks võetud lõunaleib ühes. Ma teadsin lõunapausi aega ja seadsin ennast ikka selleks ajaks sealt “juhuslikult” mööda minema. Mäletan, kuidas Johanna murdis oma leivapalukese pooleks ja jagas minuga. Mul ei lähe see surmatunnini meelest ära. Maitse ei tule meelde, aga tegu püsib nii ehedalt mälus, sest see oli nõnda armas!
Urmas: See tähendab siis seda, et kodus pidi olema üsna kitsas, mis ahvatles teatavat kavalust kasutades „juhuslikult” kingsepa töökotta astuma.
Johannes: Jah, poisikesed on alati näljas. See on üks asi. Aga eks meie asi oli ikka sõja lõpus ja selle järel üsna kehval järjel. Peale sõda oli leivatükk väga hinnas. Mäletan, et võisin olla neljane, kui panin käed kokku ja palvetasin: „Kallis taevaisa, palun luba, et kunagi võiks olla nii palju leiba, mida saaksin just nii palju süüa kui tahan.” Pärast on narritud, et oleks võinud saia ja vorsti ka küsida (naerab). Aga nii see oli, et leib oli suure tähtsusega. Sellepärast siis esimesed mälestused Johannast seonduvadki leivaga.
vat kui tore oleks Johannal ja Koidulal kohtuda ja omavahel vestelda
Aga hilisemad mälestused Johannast pärinevad Saalemi ja Henno tänava palvemajast, kuhu vanaisa ja vanaema meid kaasa viisid. Siis panin teda tähele koguduse keskel. Huvitav oli näha noorte naiste esinemisi palvemajas. Kiriku keeles nimetati nende sõnavõtte tunnistuseks. Kui Johanna tunnistas, siis käis enamasti selle juurde mõni tema loodud luuletus. Saades teada, et need luuletused on tema enda tehtud, olin üllatunud. Lydia Koidulat teadsin ausamba kaudu juba enne kooli minekut, aga esimesest klassist alates kuulsin juba rohkem. Ma võrdlesin Johannat Koidulaga. Ta oli suurt kasvu, natuke isegi bravuurne nagu Koidulagi. Ja need suured juuksed, millega sarnanes väga Koidulale. Siis ma mõtlesingi, et vat kui tore oleks Johannal ja Koidulal kohtuda ja omavahel vestelda oma luulest.
Urmas: Ääretult terane tähelepanek, millega väike poiss võrdles erinevatel aegadel elanud naisi.
Johannes: Ma olin tavaline tänavapoiss (naerab), ega ma ei olnud usklik, aga vanaisa ja vanaema käekõrval palvemajja minnes sain veidike hingeharidust – nagu vanavanemad tavatsesid öelda – kuid ega poisikest ei huvitanud mitte sisu vaid ennekõike silma jääv tegevus. Siis nägin inimesi ja kõike toimuvat. See oli põnev.
Urmas: Võibolla illustreerid lapsepõlves nähtut veel mõne lihtsa episoodiga?
Johannes: Johanna oli väga tubli ja tragi naine, ta külastas üksikuid inimesi, kes vajasid seltsi ning võimalust kellegiga suhelda. Mäletan, kuidas ta usaldas mind ja võttis ühele sellisele külastusele kaasa. Ma olin siis juba võibolla neliteist ja teadlikult kristliku eluviisi omandanud. Ei mäleta enam selle vana mehe nime, kes elas Karusselli tänavas, kah üksi jäänud. Noh, mehed on ikka veidi saamatumad oma majandamisega (naerab). Nii tore oli vaadata Johanna sahmerdamist, millega ta kiiresti tolmukorrale lõpu tegi ja sealjuures nii toredat juttu ajas. Tegi ka mulle korraldusi: võta pang, too vett kaevult ja käi kuuri juures ka ära, too puid sisse. See kamandamine oli vahva. Ja südamlik!
Urmas: Üksikuks jäänud inimesi külastas Johanna kõrge eani. See hoolivus on teda saatnud elukestvalt.
Johanna sai sellest aru ja ta läks ja pakkus ennast, et olla teistele kellegina seltsiliseks
Johannes: Ta on olnud seda liiki inimene, kes suudab ära kannatada teiste inimeste alisemist. Ja kui ta vanemas eas endast nooremaidki külastas, ega ta siis ei pruukinud enam nii väga hooldada. Aga ma usun, et ta suutis üksikutele pakkuda hingelist ja vaimset tuge. Inimesed vajavad seltsi, eriti kui ollakse üksi jäänud. Olen ka ise nüüd juba kümme aastat leskmees ja mõistan kui rusuvalt võib üksi olemine mõjuda. Tuled oma urgu sisse. Seinad on nii vait. Vanasti tere ei maksnud midagi, isegi mitte viit sentigi. Aga nüüd annaks kümme euri, kui keegi vastu hõikaks. Johanna sai sellest aru ja ta läks ja pakkus ennast, et olla teistele kellegina seltsiliseks. See tõstab inimese enesetunnet ja lisab hakkamasaamise jõudu tugevalt. Selles mõttes oli ta tubli.
Urmas: Milllal sa märkasid Johanna luuletuste viisistamisi?
Johannes: Kooris laulma hakates. Olin siis viisteist, ma arvan. Meie segakoor ei laulnud tema laule, aga Fred Raidla keelpillikoor esitas Johanna laule. Fred oli tema laulude esimene viisistaja. Kui ma poisike olin, ei osanud kuidagi arvata, et koguduses on helilooja. Mõttes seostus helilooja ikka kellegi väga suurega, aga tema oli ju „kõigest” optika poe optometrist ja prillimeister (naerdes iseenda üle). Ometi oli Fred suurepärane helilooja, kes vaimustas mõnegi võimsa kantaadi mõõtu heliteosega! Ikka kuulsin, kui öeldi: nüüd on esmaesitlus Johanna Grauverki sõnadele ja Fred Raidla viisil.
Mõned Marje Singi loodud soololaulud Johanna sõnadele on tartlannast koloratuursopran Margarita Ivask laulnud kuulsaks
Hiljem, kui ma juba rohkem tutvusin usklikkonna kultuurikihiga, hakkasin aru saama, kes vaimuliku muusikaloomega tegelesid. Tutvusin Peeter ja Marje Singi (Tunne Kelami vanemad) ja vana Stefan Moringiga ja tema perega ja veel mõnede, Ermeline Ruusnaga ja teistega. Marje on väga palju tema asju viisistanud. Marje oli esimene naishelilooja, kes sai Tallinna konservatooriumis oma kompositsiooni diplomi. Miina Härma oli küll ennem, aga tema sai selle Peterburis. Marje ja Johanna vahel tekkis niisugune hea klapp ja sõprus ja üldse selle kamba vahel. Nad vahetasid mõtteid ja ideid. Kahtlematult sündis koostöös täiuslik kvaliteetmuusika. Mõned Marje Singi loodud soololaulud Johanna sõnadele on tartlannast koloratuursopran Margarita Ivask laulnud kuulsaks. Ta oleks võinud teise Margarita, Margarita Voitesega konkureerida, aga oma usu pärast jäi nõukogude võimu ajal konsistooriumist välja. Margarita Ivask on näiteks laulnud „Kuidas õnnelik ometi olen”. Armas aeg! See on maailmaklassi soololaul. Marje ja Johanna vaheline ühine töö on olnud imeline. Kaks südant pidid samas rütmis lööma, kui nad niisuguste asjadega hakkama said. Lisaks Fredile ja Marjele oli teisigi Johanna luuletuste viisistajaid.
Urmas: Mida tead Johanna sõnadele viisistatud laulude salvestamisest helikandjatele?
Joahannes: Eks Pärnu kooregi lindistati, aga nende salvestuste kvaliteet polnud midagi asi tolleaegse algelise aparatuuri kättesaadavuse juures. Reisalu Jaan käis suure magnetofoniga lindistamas. Jaan oli meie hulgast üks haritumaid ja väga tähelepanuväärne mees. Tema tegi esimesed professionaalsed salvestused. Marje Singi paremikust suutis ta osa salvestada. Eriti soololaulud ja duetid, mida Marje ise klaveril saatis. Minu teada pole siiski Johanna sõnadele viisistatud laule plaadile jõudnud.
Urmas: Kui ütleksid midagi ka Johanna joonistuste ja maalide kohta.
Johannes: Johanna varajaseid joonistusi olen näinud Pärnu Saalemi seinalehes. Viimane tõsisem kokkupuude tema maalikunstiga oli näitusel Raeküla Vanakooli keskuses tollel aastal, kui Johanna valiti Raeküla aukodanikuks. Johanna maalid asuvad kahtlematult harrastuskunsti paremal poolel. Neist mõned on ikka hästi professionaalselt tehtud. Tal on loomingut sellisel tasemel, mis väga puudutavad hinge. Kõik on hästi tehtud: alates pintsli käsitsemisest ja värvide tunnetusest, vormi ja perspektiivi tabamisest kuni meistritöö valmimiseni.
Urmas: Kuidas sa teda isiksusena näed?
üks nendest, kes õppis aru saama seda, et Jumal ei ole kildsõna elu lauses, mille võib suvalisel hetkel sealt vabalt välja visata
Johannes. Kõigepealt peab ütlema, et see tee, millele ta astus kristlasena juba varajases nooruses, luues isikliku suhte jumala tunnetusele, oli ikka väga julge samm. Eriti veel sellel ajal, kui usk ei olnud absoluutselt mitte ainult moes ega hinnas, vaid lausa vastunäidustatud. See näitab tema iseolemise järjekindlust ja julgust vastu astuda üldisele ühiskondlikule järelsörkimisele, mis pärast suurt sõda valitses. Ta oli üks nendest, kes õppis aru saama seda, et Jumal ei ole kildsõna elu lauses, mille võib suvalisel hetkel sealt vabalt välja visata ilma midagi juhtumata – sealt kahe koma vahelt. Mida suurem osa inimesi kipuvad tegema. Tegemist on sõnaga, mis annab elu lausele tegelikult tõelise mõtte ja sisu. Sellest samast punktist ongi Johanna hakanud arendama oma elu, maailmavaadet ja isiksust.
Maalid väljendavad võibolla tema tundemaailma värvides ja vormides, aga mitte niivõrd tema maailmavaadet. Tõsi, ka seda on pisut tunnetada Johanna suhtumises maalidesse, aga tema luule ei saanud tulla mitte kuskilt muust allikast, kui sellest, mille kohta ta ise lausub sõnadega „Looja loomingu lättel”. See on tema sees pulbitsev allikas, kust väljuvad ideed ja mõtted, mis kujundasid tema luulet.
See andis talle pikaealise loomevõime ja kindluse ja hoidis ka sisemise närtsimise eest kõrge vanaduseni
Inspiratsioon ise saab pärineda kõrgemalt tulevast valgusest, mis tema hinge valgustab. Mäletan Juhan Liivi kusagil ütlemas: „Ma olen pime, ma ei näe enam, mul palju valgust oli vaadata, siis kadus usk ja kadus valgus ka…” Ma ei mäleta täpselt, mis järjekorras need sõnad olid, aga kui kadus usk, siis kadus ka valgus. Aga Johannal on see valgus, mida ta ei kaota mitte kunagi. See andis talle pikaealise loomevõime ja kindluse ja hoidis ka sisemise närtsimise eest kõrge vanaduseni. Ta on palju lugenud. Johanna lõpetas Pärnu Kaubanduskooli, kus meiegi ema õppis, käis õpetajate seminaris. Ta on olnud mõtleja ja juurdleja inimene, keda ei saa kuidagi nimetada kergeusklikuks. Lisaks võib Johannat nimetada heaks vaatlejaks, mida on tunda tema luuletusi lugedes.
Loomingut, mis sündinud 80 ja rohkem aega tagasi, võetakse veel nüüdki lugeda ja laulda. Tema looming on konkurentsivõimeline vaimulikus muusikas – tähendab, et see suudab inimesi haarata. See on varandus, mida jätta järgnevatele põlvedele uurida ja tundma õppida. Öeldu tähendab midagi.
Urmas: Y’s Men International Euroopa piirkonna juhiks saav Piia Karro-Selg iseloomustab Pärnu Y-klubisse kuuluvat Johannat kui sügavalt tõsiusklikku inimest. Külauudiste portaal ei esinda vaimulikku ajakirjandust. Võibolla põikaksime seepärast viivuks peateemast kõrvale ja räägiksid mõne näite varal Johanna usust ja Jumalast?
Johannes: Usuvaenulikul nõukogude ajal tuli oma maailmavaadet kaitsta. Selleks pidime nuhkima ja uurima, et mis on mis. Johanna oli minuealistest pea põlvkond ees. Vahest istusime koos ja meist targemad käisid ja jagasid teadmisi, millele noorematel puudus ligipääs. Me küsisime ja meile vastati ja nii saime teada mõndagi. Kuulsime, mida ütles Königsbergi shotlane Immanuel Kant, kelle sõnul on Jumal kõige tähtsam või suurem mõiste, mis iial koitnud inimese ajus. See julgustas meid edasi mõtlema. Meie kätte sattus Osvald Tärgi „Jumal”, kus on kokku võetud kõik, mida Piibel oskab Jumala kohta öelda. Saime ka väljapoolt mitmesugust sekulaarset materjali. Mäletan suurt pommuudist, kui Lincoln Barnett’i raamat „The Universe and Dr. Einstein” sattus kuidagi meie ringkonda. Lincoln Barnett oli Einsteini eluloo volitatud kirjutaja. Ta küsis muuhulgas Einsteinilt, kes oli nooruses olnud kõva ateist, teadlase maailmavaate kohta. Vana mehena vastas Einstein: „Minu usk koosneb kõrgeima mõistusliku jõu alandlikust imetlusest, kes ilmutab ennast haprates detailides, mida meie tuimad mõistused suudavad tajuda vaid tema kõige primitiivsemates avaldusvormides ja tunnetada, et see kes meile on ligipääsmatu, reaalselt eksisteerib, ilmutades ennast kõrgeima tarkusena ja säravaima iluna. See tunne ja tunnetus moodustab minu idee Jumalast, see on minu religioossuse keskuseks.” (toimetaja märkus: peast tsiteeritud). Kui nõukogude ajal saime niisugust teavet oma maailmavaatele, siis tolleaegsete primitiivsete ateistide jutt läks nagu hane selga vesi. Siis see enam ei puudutanud, kui keegi usklike rumalaks pidas. Ei ole me ju mitte kunagi uskunud ateistide kirjeldatud jumalat, kes istuks justnagu kusagil pilve serval, vitsakimp kaenla all.
Urmas: Eelnevale jutule kaasa mõeldes mõistan, et soovid öelduga rõhutada Johanna ja tema taoliste sügavalt erudeeritud inimeste tähtsust ka sinu enda arusaamade kujunemisel.
Johanna tõusis püsti ja astus tuliselt selle vastu välja, et liberalismi kahtlustega ei saa lubada enda käest ära võtta meie vaimulike aluste tõelist sügavust ja kindlust
Johannes: Jah! Meenub hilisemast ajast Johanna põhimõttekindlus asjades, milles ta oli väga veendunud. Mäletan, et tegemist oli vist Saalemi juubelitähtpäevaga. Toimus õhtune vabam koosviibimine, kus Johanna tõusis püsti ja astus tuliselt selle vastu välja, et liberalismi kahtlustega ei saa lubada enda käest ära võtta meie vaimulike aluste tõelist sügavust ja kindlust. Mõni imestas, mõni võibolla pahandaski, et mida ta õiendab, aga selline vääramatu seisukoha võtmine oli minu arvates väga õigel kohal.
Urmas: Kas miski vaimustas või kõnetas kuidagi erilisel viisil sind viimasel kohtumisel Johannaga?
Johannes: Väga liigutas mind veel seegi kuidas ta Saalemis oma viimast kogumikku esitledes kirjutas autogramme viie sentimeetri pikkuste tähtedega, sest ta oli kukkudes silmapõhjad lahti põrutanud ja nägemise võime oli väga vilets. Seal ta kirjutas need pühendused sisse läbi suure vaeva, aga ikkagi oma käega. Mitte, et teised oleks tema eest kirjutanud ja ise siis ristikesed alla teinud. Ma olen nende viie sentimeetri pikkuste tähtede ja pühenduse eest talle väga tänulik ja õnnelik!
Urmas Saard: Tänan, et vahendasid iseenda elus läbitud teekonnal –alates varajasest lapsepõlvest kuni kõrge eani – oma vahetuid elamusi kokkupuutel Johannaga.
Johannes: Ütleme siis lõpetuseks nii nagu Johann Sebastian Bach kirjutas alati oma teoste tiitellehtedele – “Jumala auks”. Ja olgu Johanna elutöö kaasinimestele õnnistuseks!
Samal teemal:
JOHANNA GRAUVERKI MAALID JÕUDSID EUROOPA RÄNDNÄITUSEL LÄTTI
JOHANNA GRAUVERKI SAJANDAT SÜNNIPÄEVA TÄHISTATAKSE RAHVUSVAHELISE NÄITUSTESARJAGA
