Repliik
Joosep Tammo
Joosep Tammo. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Joosep Tammo räägib YouTube kanalil, et käesoleva aasta 24. novembril suri üks Saksamaa tuntumaid intellektuaale, kirjanik, luuletaja, tõlkija ja toimetaja Hans Magnus Enzensberger, kelle teooria “radikaalsest kaotajast” aitab ehk enam mõista Vene-Ukraina sõja tagamaid.
Oma 2006. aastal ilmunud essees “Schreckens Männer” (Hirmuäratavad mehed) uurib ta ajaloo rataste vahele jäänud “radikaalsete kaotajate” psühhikat ja käitumist. Ta leiab, et radikaalseid kaotajaid saab olla tegelikult vaid üks. Üks, kes varem arvas, et ta on kõigist teistest üle. Talle meeldis see positsioon ja tahaks nüüd seda positsiooni uuesti saavutada. Isegi võrdsus kellegi teisega oleks tema jaoks alandav ja solvav. See situatsioon sarnaneb vägagi Venemaa olukorrale, mis pärast Nõukogude Liidu lagunemist pidi leppima võimu, jõukuse ja korra kaotusega.
Enzensberger ütleb, et “iga kogukond tekitab “ebavõrdsust, solvatud enesetunnet, ebaõiglust ja survestamist.” Kuid kaotajate jaoks kõik see võimendub. Nagu Hegel, arvab ka Enzensberger, et kõigi sotsiaalsete protsesside mootoriks “on” soov saada tunnustatud. Liberalism kasvatab samal ajal võrdsuse ootusi, mis pole täidetavad. Niisiis ebavõrdsuse tunne kasvab. Lääne edu pöördub Venemaa näol lääne enda vastu. Abstraktses mõttes on kõik inimesed ja rahvad küll võrdsed, kuid televiisorist nähtav maailm ja ümbritsev tegelikkus on kõige sellega vastuolus. Sa arvad, et sinu koht peaks olema esimeste hulgas, aga tegelikult oled radikaalne kaotaja. Radikaalne kaotaja aga ei lepi sellega. Ta ei loobu oma unistusest saada taas esimeseks, ta ootab oma tundi. See, millega Putin Venemaad toidab, on “mälestused Venemaa mineviku suurusest”. Ta lubab selle suuruse taastada. Kõige selle taustal võimu väline sära kasvab. Valitseja ratsutab palja ülakehaga, peab jahti, püüab Siberis kalu. Ta kehastab uut ja tugevat Venemaad. Lääne maailma kujutatakse aga nõrga ja naeruväärsena.
Enzensberger juhib tähelepanu asjaolule, et Venemaa radikaliseerumine langes kokku selle kasvava konsolideerumisega. 2000. aastatel hakkavad asjad majanduslikult ülesmäge minema. Kuid rikkuse lõhe läänega on endiselt märkimisväärne. Kui ei suuda võistelda majanduslikult, siis tuleb hakata teiste vahenditega tunnustuse eest võitlema. 2007. aasta Müncheni julgeolekukonverentsil kirjeldas Putin Nõukogude Liidu hääbumist kui 20. sajandi suurimat geopoliitilist katastroofi. Aasta hiljem tungivad vene väed Gruusiasse. Venemaa sekkub Süüria konflikti. Aastal 2014 toimub Krimmi annekteerimine ja konfliktitsooni loomine Ida-Ukrainas. Käesoleva aasta veebruaris rünnatakse aga tervet Ukrainat vana impeeriumi taastamise nimel. Ometi läheb kõik valesti. Radikaalne kaotaja on teinud valearvestuse. Blitzkrieg seiskub, Ukraina võtab lääne abiga sõjalise initsiatiivi üle. Kuid radikaalse kaotaja psühhogrammi kuulub ärevust tekitav asjaolu: “Mida lootusetum on tema projekt, seda fanaatilisemalt ta selle külge klammerdub.” arvab Enzensberger. Siit ka sõja kasvav jõhkrus ja tsiviilelanikkonna terroriseerimine. Häving ja enesehävitamine sulanduvad.
Nüüd ilmub silmapiirile veel üks oht. Uue radikaalse kaotaja kujunemine. Just lääne Euroopa on see, kes kannatab ka ise Venemaale kehtestatud sanktsioonide all. Lääne Euroopa kasvu aluseks olid ju vene toorained. Nüüd tuleb hakata kallist gaasi ja naftat ostma Araabiast ja Ameerikast. Kui see tähendab lähitulevikus Lääne-Euroopa hiilguse hääbumist, siis tuleb seda selgitada ka Euroopa rahvastele.
Allikas: Radikaalsest kaotajast
Toimetanud: Urmas Saard