MAARJAMÄE MEMORIAALI KIHISTUSED

Fotogalerii

Tallinnas Tõnismäel asuva Eesti Mälu Instituudi saalis toimus 2. septembril ettekandekoosolek “Maarjamäe memoriaali kihistused”. Ettekannetega esinesid Eesti Sõjamuuseumi arheoloog Arnold Unt, Eesti Mälu Instituudi uurimisjuht Toomas Hiio ja juhatuse liige Meelis Maripuu.

Kohalviibinud ajaloohuvilised said ülevaade Teise maailmasõja aegsest Saksa sõjaväe kalmistust, Nõukogude mälestusmärkide rajamisest ning Eesti kommunismiohvrite memoriaali sünniloost. Ettekannete sisu koondas varem väljaandes “Eesti Mälu Instituudi toimetised” avaldatud materjale.

Alates neljakümnendast kujunes Maarjamäe Eestit okupeerinud riikide kangelaste mälestus- ja matusepaigaks. 1919. aasta algul Naissaare vangilaagris hukatud Nõukogude Balti laevastiku meremehed olid esimesed, kelle säilmed 1940. aasta detsembris maeti ümber Maarjamäele.

Toomas Hiio meenutas 23. detsembri ajalehtedes avaldatud versiooni 1918. aasta detsembris ja 1919. aasta jaanuaris-veebruaris toimunust. Muuhulgas kirjutati ülevaates, et üle 50 000 inimese tuli armastatud kangelaste-bolševikkude põrme saatma. „Loosungid kõnelevad rahva kurbusest ja leinast. Kõnelevad kustumatust mälestusest, mida on jätnud need 36 tapetud Balti mereväelast Eesti töötava rahva südamesse,” kirjeldas tolleaegne sovetlik ajakirjandus. Hiio lausus kommentaarina selle uudise kõrvale, et 1934. aasta rahvaloenduse kohaselt elas Tallinnas vähem kui 140 000 elaniku. Uurimisjuhi hinnangul polnuks isegi sundi ja hirmutamist ega kohale käsutatud punaväelasi arvesse võetult saanud osalenute ametlik hulk tegelikkusele vastata.

Kuid suurt osalust tunnistavad siiski nii fotod kui ka kaudselt Saksa okupatsiooni ajal ilmunud raamat “Eesti rahva kannatuste aasta”.

1941. aasta hilissuvel rajasid sakslased Maarjamäele oma kangelaskalmistu, kuhu on maetud üle 2300 sõduri ja mereväelase, nende hulgas sadakond eestlast. Sakslaste taganemisel maeti jälle punaväelasi ja Saksa sõjaväekalmistu rüvetati selle maatasa tegemisega.

Viiekümnendate teisel poolel asuti Nõukogude võimu nimel võidelnutele rajama memoriaali. Selle keskmesse püstitatud obelisk pidi mälestama 1918. aastal toimunud Balti laevastiku Jääretke. Memoriaalkompleksi arendustööd kestsid pea N Liidu lagunemiseni.

Saksamaa Liitvabariik ja Eesti Vabariik allkirjastasid 1995. aastal Eesti territooriumil asuvate Saksa sõjahaudade taastamise ja hooldamise lepingu. Teiste hulgas taastati ka Maarjamäe kalmistu.

Nõukogude terrori ohvriks langenud Eesti inimesi mälestav kommunismiohvrite memoriaal avati 2018. aasta 23. augustil.

Nüüdseks on Maarjamäele koondatud kolm eripalgelist mälestuspaika: kommunismiohvrite memoriaal, Saksa sõjaväekalmistu ja murenev sovetiaegne arhitektuurikompleks. Viimase üle käivad vaidlused ega osata sellega midagi ette võtta. Asjas püüdis mõttelist selgust luua ka reedel toimunud Eesti Mälu Instituudi saalis toimunud ettekandekoosolek, aga see polnud asjade otsustamise foorum. Otsustavad ikkagi lõpuks selleks seatud ja kutsutud poliitikud.

Kunstiinimesed näevad Maarjamäe memoriaalkompleksi hinnatud kunstiväärtusena, aga teisalt tuleb silmas pidada, et tegemist on Eesti Vabariigi vastu võidelnud inimeste auks ja mälestuseks kujundatud rajatisega, mis hõlmab perioodi alates 1918. aasta bolševikest kuni 1944. aasta septembris Tallinna vallutanud punasõjarditeni.

Balti laevastiku madruse Jevgeni Nikonovi mälestust asuti jäädvustama kümmekond aastat enne memoriaali rajamise algust ja talle pühendatud mälestusmärgist kujunes Maarjamäe memoriaali üks osa. Madruse mälestust asuti igavikustama 1945. aasta suvel, mil Balti laevastiku juhataja Vladimir Tributs andis korralduse kanda Nikonov “ülesnäidatud vapruse ja mehisuse eest” igavesti oma laeva meeskonna nimestikku.

Kadrioru parki Nikonovile püstitatud mälestussammas kujutas lippu, mille keskele paigaldati madruse pronksbareljeef. Lipu külgedele aga raiuti vene- ja eestikeelne tekst, millega selgitati nagu olnuks haavatud mees, kes ei reetnud vaenlasele sõjasaladust, saksa fašistlike anastajate poolt 1941. aasta 19. augustil põletatud elusalt tuleriidal pärast ränki piinamisi. Selles loos on tõsiseid kahtlusi ja liigub ringi mitmeid teistsuguseid versioone või legende. Mis siis ikkagi tõeliselt juhtus, kui üldse juhtus, polegi vist enam mõeldav välja selgitada.

Ettekannetele järgnes saali poolelt elav arutelu ja küsimuste ning ettepanekute tegemine.

Urmas Saard