Foto: Urmas Saard / Külauudised
Kirjastuse Ilmamaa avaldatud Matti Pätsi mälestusteraamat „Lapselapsest vanaisaks“ köidab tähelepanu autori erakordselt hea mälu poolest, milles võis kõhklematult veenduda igaüks, kes tuli pühapäeval, 5. juunil, Tallinna Botaanikaaia Palmimajja kohtuma Eesti esimese presidendi pojapojaga.
Raamatus meenutab Matti Päts oma varast lapsepõlve Tallinnas Kohtu tänaval ühise katuse all Soome saatkonnaga, suvist elu vanaisa Konstantin Pätsiga Kloostrimetsas, samuti Toilas asunud Oru lossis. Palmimajas asetleidnud mälestusteraamatu esitlus kuulus Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Konstantin Pätsi Muuseumi algatatusel „Euroopa avatud aiad“ sarja, mille eesmärgiks oli avalikkusele tutvustada rikkalikku kultuuripärandit kandvaid aedu ja parke. Botaanikaaia giid Tiia Jaanus korraldas osavõtjatele aias ringkäigu.
käsikiri valmis päris käsikirjas
Enne jalutuskäigule asumist jutustas Matti Päts oma lapsepõlve mälestusi ja vastas küsimustele. Kohtumist raamatu autoriga juhatas Trivimi Velliste. Kohapeal oli võimalik raamatut soodsamalt osta ja paluda autorilt autogrammi.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
„Kirjutamine on ka töö ja üldsegi mitte kõige kergem, käsi väsib ära ja siis peab puhkama,” rääkis Matti Päts, kelle käsikiri valmis päris käsikirjas, mitte tänapäevaselt arvuti klaviatuuri klahve puudutades, isegi mitte kirjutusmasinal. „See on minu elu, millel kolm järku, esimene pärast sündimist ja varajane lapsepõlv, mis on pilvitum ja õnnelik. Veel õnnelikumat lapsepõlve olnuks raske ette kujutada. Seda ruumi, kus me praegu istume, loomulikult ei olnud. Siin asus taimeaed.” Ta tunnistas, et pole olnud mitte alati kõige eeskujulikuma käitumisega sell. Tõmbas ükskord oma sõbra Pirita jõkke. „Miks ma seda tegin, ei oska praegu seletada. Oli üks purre jõe ületamiseks. Vett oli nii palju, et püksid said natuke märjaks. Muidugi tuli emale aru anda, et kuidas siis nii, aga mingit ränka karistust sellele ei järgnenud.”
karjusin ja trampisin, et ma ei taha Venemaale minna
Matti Päts nimetab seda aega ilusaks, kuni saabus 1940. aasta 30. juuni. „Kolm musta autot oli õues. Juba varem valvas meid rahva omakaitse või röövlid omavahel – või kuidas rahvas neid nimetas. Side oli välisilmaga juba katkestatud. Nad tulid. See oli küüditamise komando. Küüditajate juht oli Varese valitsuse siseminister Maksim Unt, kes hiljem punaste endi poolt maha lasti, sest oli kodusõja ajal rahakasti ära varastanud.” Ta kirjeldas oma üleelamist sõnadega: „Küll ma siis karjusin ja trampisin, et ma ei taha Venemaale minna.”
Ufas õpetas vanaisa lapselapsele esimesed venekeelsed sõnad “улица Ленина сорок шесть”, mis oli ühe peatuspaiga aadress. Natuke hiljem õppis ära “не надo“.
emakeele oskus taastus väga lühikese ajaga
Pere lahutamise järel pidi ta leppima lastekoduga, kustkohast korduvalt põgenes. Vägivalda ta ei mäleta, aga korra rikkumist karistati toidukorrast ilma jätmisega. Toitu oli niigi vähe. Matti Päts viibis ühes latekodus, kus hoiti ka tulevast Nõukogude Liidu kangelast Aleksander Matrossovit, kes oli olnud täiesti allumatu. Eestisse tagasi jõudes oli Matti Päts täielikult eesti keele unustanud, aga emakeele oskus taastus väga lühikese ajaga. Palmimaja kohtumine kestis väga väärikas eas (sündinud 1933. aastal) vanahärraga pea paar tundi. Matti Pätsi enda sõnul ta märkmeid ei kasuta ja mitmete faktide õigsust kinnitas hilisemate kontrollivate teadete või andmete kontrollimisega.
Kirjastuse Ilmamaa juht Mart Jagomägi tänas hea koostöö eest autorit. „Eelmisel aastal valiti Matti Pätsi mälestusteraamat „Lapselapsest vanaisaks“ 25 kaunima raamatu hulka,” lausus Jagomägi. 2021. aasta 25 kauneima Eesti raamatu konkursil osales 167 raamatut ja eraldi lasteraamatute kategoorias 51 teost.
Urmas Saard
Samal teemal:
