Urmas Saard
MTÜ Eesti Lipu Seltsi Sindi osakonna esimees
Lugedes üleeile Pärnu linnavalitsuse pressisõnumist, et küüditamise mälestuspäeval heisatakse Eesti riigilipp leinalipuna, pidasin teadet esimesel hetkel Ukrainale mõeldes üksmeele avaldusena sõjas hukkunud ja küüditatud ukrainlaste mälestuseks.
Selguse mõttes esitasin linnavalitsuse kommunikatsioonispetsialistile täiendava küsimuse. Ilmnes, et leinalipu lause sattus pressiteate lõppu ekslikult ja ametnik tunnistas oma viga. „Linnavalitsus sellist ametlikku üleskutset ei tee,” sain vastuse.
Kui eile lugesin sama teadet Pärnu Postimehe veerult, saatsin päringu ka lehe toimetusele küsimusega, kas on tegemist erakorralise üleskutsega? Teatavasti tähistatakse 14. juunit leinapäevana ja siis heisatakse lipp tõepoolest igal aastal leinalipuna. Samas pole välistatud lipu heiskamine paljudel teistelgi puhkudel.
võibolla polegi kommunikatsioonispetsialisti näpukas nimetamisväärne viga ja pigem võib olla tegemist kogemata sündinud hea mõttega
Neid küsimusi esitades ja sõrmega riigiportaalis lipupäevade järge uurides tekkis mõte, et võibolla polegi kommunikatsioonispetsialisti näpukas nimetamisväärne viga ja pigem võib olla tegemist kogemata sündinud hea mõttega. Ajal, mil Venemaa Föderatsioon on asunud taas Ukraina kodanikke nende kodumaalt võõrsile küüditama, miljonid põgenevad läände ja tuhandeid rahulikke elanikke, valdavalt naisi, lapsi ja vanureid tapetakse külma julmusega, võiks tõepoolest märtsiküüditamise aastapäeval heisata lipud leinalippudena.