JÕULUD, MILLEST PALJU EI MÄLETA

Arvamus

Jõulukuule avatud seinakalender. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Mälestuskillud, mille välgatusi püüan viiekümnenda teisest poolest, ei visandu mälus mingi täpselt mäletatud aastaga. Pigem segunevad üksikud meenutuste killud lapsepõlve jõuludest ja teistest mälestustest mitme aasta põimikus.

Olin ma siis kolmene, neljane, viiene – ei tea. Kas jõululaupäevane päev oli lumine või porine – pole aimugi. Siiski mäletan ka väga suurte hangedega talvesid. Silme ees on ema ja vanaema, kes mind kasvatasid. Isa pole kunagi näinud. Heasüdamlikku vanaisa, pika oraanži habeme ja kahemeetrise jõumehe välimusega hiiglast kahjuks eriti ei mäleta, kuigi olin tema lahkumisel juba suur poiss, ikkagi kolmene. Augustis tähistasime vendadega ema sajandat sünniaastapäeva. Kõige vanem vend sai tänavu jõulukuul kaheksakümneseks. Tema lahkus vanemate kodust iseseisvale elule väga varakult. Keskmist venda mäletan tillukese poisikese põlvest rohkem. Tema kinkis oma esimesest palgast mulle tõukeratta, mitte küll jõuludeks.

Mõne töö jättis vanaema jõululaupäevaks: ahju kütmise ja põranda pesemise. Ahju küdemise ajal lükkas ta uksed ja aknad pärani ning kõndis kadakat suitsetades kõik ruumid läbi. Õhk sai puhtaks ja kadakalõhnaliseks. See meeldiv mälestus vanaemast meenub alati neil kordadel kui Tiibeti KuNye massaažis mõnel juhul samuti kadakat suitsetatakse. Sauna minnes võttis vanaema nõgesekimbu kaenla alla, kasevihta tarvitasid peres teised.

Jõuludest mäletan jõululaupäeva jumalateenistust, kus ema laulis koguduse segakooris. Dirigeeris mees, kelle firmas suureks saades palju aastaid tagasi töötasin ja osanik olin. Ema võinuks ka naiskooris või keelpillikooris osaleda, sest tal oli väga suurepärane sopranhääl ja muusikaline anne. Kodus laulis ema mandoliini saatel. Oskas kitarri mängida. Palvemaja jõulupuust meenuvad elava tulega küünlad. Küünlajalad ei kinnitunud kuuseokste külge näpitsate abil. Need olid vaskse läikega spiraalsed ja vist kuuekandiliselt koonusekujulised, mille püsimine kuuseokstel tekitas küsimusi, sest võbelesid kuidagi ebakindlalt. Aga põnev oli vaadata, kuidas koguduseteener hoidis pika ridva otsa kinnitatud leegitsevat küünalt, et sellega kõrgemal asuvaid küünlaid põlema süüdata. Elektriküünlaid siis vist veel ei olnud. Palvemajas levinud värsket kuuse ja küünalde lõhna tunnen ninasõõrmetes veel praegugi.

Jõuluõhtul koju jõudes arvas ema heaks minna kuuri alla. Üllatuslikult ootasid meie külastust kõrge kuusk ja raiepakul või puuriidal kingituste pakid. Ilmselt olid päkapikud meie äraolekul suletud majaukse tõttu otsustanud kogu kaasas olnud kraami jätta avatud kuuri alla. Kingitusi avades tekitas erilist isu läbipaistvasse tsellofaani pakitud martsipani kujuke. Eesti rahva ennemuistsetest juttudest ja “Vendade Grimmide muinasjuttudest” ei osanud ma kohe midagi head arvata. Aga kui vanaema või ema pikkadel talveõhtutel raamatu lugemiseks kätte võttis, hakkasin ka ise raamatuid sama palju hindama nagu kõik teisedki pereliikmed. Rõõmustas mõni päev varem Kalevi (nüüdne Rüütli) tänava kaupluse vaateaknal nähtud veoautot ЗиЛ-157 meenutav plekist mänguauto ja kitsekestega vest, mida olime kahekesi emaga kurval pilgul vaadanud, sest nende ostmiseks polevat perel raha jätkunud. Tegelikult elasimegi väga vaeselt, aga mäletan, et sellele vaatamata tundsin ennast üliõnnelikuna ja tegutsemisvabana, mida teinekord pidid vanemad siiski ka piirama.

Sõnakuulmises ja sõna kasutuses valitses kindel kord. Meie suure toa akendest viie kuni seitsme meetri kaugusel kõrgus suur plankaed, mille taga pargiti ja remonditi ETKVL-i autobaasi veokeid ning töömehed vandusid selgelt kuuldavalt kurja. Ilmselt hakkas ühel päeval minulegi üks vänge sõna väga meeldima ja vandusin titekana täiest kõrist tulist kurja. Ei jäänud see vanemale vennale ja emale kuulmata. Õnneks jäi paljas tagumik siiski tuliseks kütmata ja pääsesin üksnes tõsise hoiatusega.

Ema pani põrandast laeni ulatuva kuuse liivaga täidetud ämbrisse. Niiske liiva sees pidas kuusk kaua vastu ja ei kiirustanud okastest vabanemisega. Ema sõnul olevat vanas Saksa naisteajakirjas Für Dich just nii õpetatud. Imelik, et mõned pealtnäha tähtsusetud detailid meenuvad veel tublisti üle 60 aasta hiljem. Ka meie kodus oli palvemaja kuusel nähtud küünlajalgu, kuid leidus paremaidki, näpitsatega ja alusel pööratavaid. Kuuseehted olid vist väga vanad. Enamikel ehetel oli särav värvus tuhmunud või hoopis osaliselt maha koorunud. Kuuse latva ehtis pikk kitsas torn.

Vatist jõulupuu ehe aastast 1918, Annuse talu kuusel. Foto: Anu Kandima

Mäletan ema käsi, mis olid alati väga soojad ja hästi hooldatud. Pikemalt lõigatud küüned said sageli viililt viimast lihvi. Õiget kätepesu ja hoolikat kuivatamist nõudis ema oma lasteltki. Ta rääkis kui oluline on näppude vahelt pesemine ja kuivatamine. Tuleb midagi tuttavat uuesti ette ajast kui seoses koroona leviku laienemisega hakati taas erilist tähelepanu pöörama kätepesule.

Veega pidi olema kokkuhoidlik ja laristamine polnud kuidagi mõeldav. Majas veevärk ja kanalisatsioon puudus. Vanemad tõid kahe suure ämbriga vett kvartali kauguselt pumbast. Mäletan vanaema kaelkookudega vett vedamas. Mõnikord läksin appi oma tillukese pangega.

Elamine polnud meil päris tavapärases korteris. Hobusetalliks ehitatud maja oli muudetud väheke selliseks, et selles said nõukogude inimesedki elada. Meeles on hiigelsuur ahi, mille ühe külje sees asus parajalt nii suur ahjuauk, kuhu õuejahedusest tuppa tulnud laps tõsteti sooja saama. Salalikke avasid oli teisigi. Köögi ja elutoa vahel täitis osaliselt seinaaset pliidilõõriga ühendatud soemüür, milles tahmaluugid. Avasin ühe luugi ja pistsin käsivarre nii pikalt müüri sisse kui sain ja mõõtsin nõnda käigu pikkust. Kätt välja võttes ehmatasin, et käsivars oli kaenlaauguni mustaks saanud. Mind emaliku hoolega hoidnud tädi pahandas ja sakutas õigustatult. Ajal, kui vanemad tööl viibisid, käis tema mind hoidmas. Mäletan, et ühel korral tõi mulle mänguasjaks liinibussi, mis oli väga sarnane tollel ajal sõitnud punase bussiga. Magamistoas tekitas põnevust voodipeatsi taga asunud meetri paksune sein, milles oli ukseava ja kaks ust: üks puidust, teine raskest metallist. Väline uks oli kindlalt suletud, sest muidu võinuks toast otse autobaasi garaaži astuda.

Raadio osteti meie kodusse minu tulekust hiljem. Viiekümnendate Rekord oli kolme pööratava nupuga ja ruudukujulise aknaga, milles põles valgus ja klaasile joonitud ning märgitud lainepikkused aitasid lisaks Tallinnale leida mõnd välismaist raadiojaama. Läbi ragina kostus jõululaupäeval raadioeetrist jõulumuusikat, mida Tallinna raadio üle ei kandnud.

Küünlavalgus Annuse talus. Fotod: Anu Kandima

Jõulu esimesel pühal avastasin enda jaoks suurepärase võimaluse täiesti iseseisvaks tegutsemiseks. Minu näppu sattus venna uus peitel, millele leidsin huvitava rakenduse. Endalegi teadmata põhjusel katsetasin, mis juhtub vaheda tera surumisel vastu raadio toitejuhet, mis ühendatud elektrivõrku. Paraja survega vajutus juhet läbi ei lõiganud, aga peitli tera hakkas mõnusa särinaga sädemeid pilduma. Eemaldasin kerge ehmatusega peitli juhtmest. Pidasin endaga veidi aru ja otsustasin katset korrata. Seegi katse õnnestus. Vaimustusin, et terasse tekkis paraja pikkusega lõhe. Toimus midagi elektrilõikuse taolist. Eletrilöök mind ei tabanud, sest teadliku poisiklutina hoidsin tugevalt peitli puidust peast kinni. Ei mäleta, kas kaitsekork andis järele või mitte. Kui vend tuppa astus ja peitli kätte võttis, teadis ta kohe, kelle käest aru pärida. Mäletan enda õlakehitust ja võibolla ka teatavat eneseimetlust, et säärase oskusega toime tulin.

Urmas Saard

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga