Jaak Uibu, D.Sc.
Pole vaja kirjeldada, kui palju vaimset ja materiaalset kahju on koroonaviirus tekitanud Eestile, sest seda teeb meedia niigi, alates Postimehest, Õhtulehest ja peaks kogu ajakirjanduse üles lugema.
Mida meedia ei käsitle, see on vastuse otsimine küsimusele – kes vastutab koroona vallapäästmise eest Eestis? Võib olla olen kedagi vahele jätnud, aga olen pärimisega jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes.
Aasta algul saatsin kümnele ajalehele ja kümnele valitsusasutusele päringu. Möödunud aasta märtsikuu keskpaiku kirjutasin Tartu Postimehes artikli „Koroonaviiruse epideemiaks Eestis valmisolek puudus”, kus loetlesin seitse põhjust, miks koroona tungis meie riiki. Neist ükski pole oma tähtsust kaotanud. Siiski näib, et juhtivaks põhjuseks on omas ajas professionaalse kaadriga sanitaar-epidemioloogia teenistuse likvideerimine ja asjatundjate asendamine võhikutega. Ajalehed vaikivad ja valitsusasutused veel mõtlevad, mida vastata, kui sealt üldse mingit vastust laekub.
On siiski üks erand, kes vastab alati – õiguskantsler. Tema lasi mulle teatada, et sellele küsimusele vastamine väljub õiguskantsleri ja tema ametkonna pädevusest, sest seesuguse vastutuse ja vastutaja tuvastamiseks puudub õiguskantsleril ammendav ressurss. Ta ka ei andnud nõu, kelle käest küsida. Kahju küll, aga sajad meie hulgast lämbunult lahkunud hinged õhkasid mu kõrvu – otsi edasi. Nii nagu Ulenspiegelis – „Klaasi tuhk koputab tema südamele”.
Pöördusin Riigikohtu poole. Leian sügavat vastuolu Eesti seadusandluses – sadades kordades kasutatava mõiste „vastutus“ ja selle kontrastina asjaolu, et ei õnnestu koroonaepideemia levikus Eestis määratleda vastutavat isikut või institutsiooni. Ometi praeguse ja eelseisvate epideemiate tõkestamiseks on vaja süsteemset korraldust koos ennetuse lõikude kindlaksmääramise ja nende tegevuses vastutuse kohaldamisega.
Ei tohiks ju korduda, et sotsiaalminister kinnitab 2020. aasta algul, et Eesti tervishoiusüsteemil on olemas valmisolek koroonaviiruse ohjamiseks ja aasta lõpuks on sadu surnuid, tuhat nakatunut päevas ja elu riigis on segi paisatud. Näen lünka õigussüsteemis, millel on osa nakkustõrje saamatuses ja epideemia lokkamises. Selle lünga täitmist või täitmise algatust vastava menetlusega ootan Riigikohtult, kes kannab Eestis ka konstitutsioonikohtu ülesandeid.
Auditi aruandes on palju seisukohti, mida väärinuks kasutada koroonaviiruse levikul Eestis
Kui kiri oli Riigikohtule juba läkitatud, leidis minu hea kaaslane, suurõnnetustega võitlev Sulev Roosma oma rikkalikust arhiivist Riigikontrolli aastal 2007 läbi viidud auditi „Eesti valmisolek hädaolukorraks“. Minu arvates on audit meeskonna poolt teostatud vajaliku põhjalikkusega, selle eesotsas oli peakontrolör Ülle Madise. Auditi aruandes on palju seisukohti, mida väärinuks kasutada koroonaviiruse levikul Eestis. Ometigi seisame nüüd silmitsi pandeemiaga, mille vaigistamiseks ei jätku vaktsiinigi. Kus on tehtud vead?
Palusin kirjalikult riigikontrolöri: Soovitan korrata auditit koroonaepideemiale keskendudes ja alustada ettevalmistustega. Kõik võtab ju aega. Vahepeal on muudetud oluliselt seadusandlust ja selle analüüsimiseks pole vaja oodata epideemia lõppu. Teades seniste kogemuste põhjal Riigikontrolli võimekust ootan just Teie ametkonna osalust ja seisukohti. Jõusse jääb minu palve Riigikohtule vastutuse määramisel, sest konstitutsioonikohtuna oleks nende ülesanne tegeleda seadusandlike tegematajätmistega. Riigikontroll ei ole veel vastanud.
Pöördusin uuesti ka õiguskantsleri poole. Otsin jätkuvalt vastust küsimusele – kes vastutab koroona vallapäästmise eest Eestis? Käesolevaga edastan Teile kobarkirjas pöördumised Riigikohtu ja Riigikontrolli poole. Kui Teile esitasin 7. jaanuaril nimetatud küsimuse ei olnud mulle veel teada Riigikontrolli audit „Eesti valmisolek hädaolukorraks“ aastast 2007, mille valmimist Teie juhtisite. Seepärast ootan ka Teie lahket nõusolekut küsimusega edasi tegeleda, et ennetada tulevikus traagilise oleviku kordumist.
Õiguskantslerilt tuli kiirelt resoluutne vastus, mis pidi mind veenma küsimuse kohatuses: „Selgitasime teile 14.01.2021 kirjas, et mida õiguskantsler on oma ametiülesannete raames teinud (vt www.oiguskantsler.ee/ylevaade2020/oigusriik-eriolukorras). Kahtlemata jätkab õiguskantsler ka edaspidi põhiseadusest ja õiguskantsleri seadusest tulenevate ülesannete täitmisega. Õiguskantsleri pädevuses ei ole siiski otsida vastust küsimusele, kes vastutab koroonaviiruse vallapäästmise eest.”
Õiguskantsleri vastuskiri mind ei veennud, et küsimus poleks õigustatud õiguskantsleri ees, kes on edukalt auditeerinud valmisolekut hädaolukorraks, vaid hoopis tekitas kahtluse, kas ikka Eesti vajab mälunõrkuse all kannatavat õiguskantslerit? Kes õiguskantsleri ametis vabastas end silmakirjalikult varasemast töökogemusest? Kes ei suuda vahet teha tühja-tähja ja katastroofi vahel, mida kinnitavad minu rohked päringud temale rahvastikukriisist.
Muidugi ootan Riigikohtu ja Riigikontrolli vastuskirja. Pöördusin ka Riigikogu juhatuse poole, et ennetada epideemiaid tulevikus: Praegu, kui Eestis on valla pääsenud COVID epideemia ja tegeldakse selle kustutamisega, tahaksin käesoleva infokobarkirjaga Teie tähelepanu köita nakkushaiguste ennetuse süsteemi likvideerimisele Eestis. Teen seda Harjumaal üle kolme aastakümne töötanud tervisekaitsearsti Rein Rannamäe sõnadega ajalehest Harjumaa, 24.09.2002:
“On tekkinud olukord, kus tahetakse lahti saada spetsialistidest. Praegu soositakse ametnikke. Nelja suure regiooni – Tallinn, Tartu, Pärnu- ja Virumaa – pealikud ei ole enam spetsialistid, laia sanitaarala juhivad günekoloog, kõrvaarst, terapeut…(…) Spetsialistid on tõrjutud, neid ei olegi“.
Niisiis märksõnad on vastutus ja asjatundlikkus.
Samal teemal:
JAAK UIBU ETTEPANEK KOROONAKAHJUDE VÄHENDAMISEKS
JAAK UIBU: AMETIALANE EBAKOMPETENTSUS PIIRAS EPIDEEMIATÕRJE TÕHUSUST