23. jaanuaril tähistati Tõstamaal piduliku kogunemisega Kastnas sündinud Vabadussõja sangari ja endise Kaitseliidu ülema kolonel Aleksander Seimani (kirikukirjades ka Seimann) 135. sünniaastapäeva.
Tähtpäeva korraldajad olid Kaitseliit ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit. Mälestuspäeva avades rõhutas reservmajor Mehis Born, et kolonel Seiman on üks üheksast mehest, keda on tunnustatud kolme Vabadusristiga (I/2, II/2, II/3) ja ta nimetati Kaitseliidu ülema ametikohale vahetult peale 1924. aasta 1. detsembri kommunistlikku mässukatset.
Seimani mälestuskivi avati Tõstamaa kalmistul Tõstamaa jõe kõrge kaldaservaku peal enam kui paarkümmend aastat tagasi, 1998. aasta 16. augustil Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu eestvedamisel. Kõik kivi paigaldamise ja avamisega seotud asjaajamised võttis enda kanda sama liidu juhataja Tiina Tojak. Valla poolelt abistas muinsuskaitsja Andrei Udu. Kivi kujundas ARS-Monumentaali kiviraidur Ats Kasemaa. Aluse ja haljastuse eest kandis hoolt Tõstamaa vald. Tollel mälestusväärsel päeval kõnelesid ajaloolased Hannes Walter, Jaak Pihlak, Rein Helme, Mati Õun ja Tõstamaa selleaegne vallavanem Toomas Rõhu. Samuti osalesid koloneli tütred Juta Odar ja Õnne Leirost, pühitsesid EELK praost Andres Põder; EAÕK ülempreester Emmanuel Kirss; Pärnu Immanueli koguduse pastor Joosep Tammo. Auvalves seisid kohalikud kaitseliitlased, esinesid Tõstamaa koolilapsed.
Tojak osundas, et kolonel Seimani mälestust on jäädvustatud monumentaalselt ja erineval muul kombel mujalgi. Nii avati 2016. aasta 7. oktoobril Harjumaal Rae valla Järvekülas väljapaistvale isiksusele samuti mälestuskivi, kus laupäeval asetasid pärja Viru jalaväepataljoni ülem kol-ltn Tarvo Luga ja Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi. Tema nimi on kantud ka Toris Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus II maailmasõjas langenud Vabadusristi kavaleride mälestustahvlile ja Tallinnas Tondi sõjakooli memoriaalile. Kuid tuleb nentida sedagi, et näiteks uue “Eesti Entsüklopeedia” kaheksandas köites pole kolme Vabadusristi kavalerist sõnakestki leida. Ometi väärib mees Tojaki ja paljude teiste auväärsete inimeste arvates koguni terve raamatu koostamist.
Eile tegi Tojak põgusa ülevaate kolonel Seimani eluteest. Vabadussõja sangar sündis 1886. aasta 23. jaanuaril Pärnumaal Tõstamaa vallas (praegune Pärnu linn) Kastna mõisa tööliste isa Mihkli (Mihail) ja ema Liiso (Elisaveta) perekonnas.
Üldhariduse sai ta Pärnu linnakoolis. Sõjalise hariduse omandamiseks astus 1904. aasta septembris Vilno (Vilniuse) sõjakooli, mille lõpetas 1907. aasta augustis alamleitnandina. Aastatel 1923-1924 täiendas ta end kõrgemate sõjaväelaste informatsioonikursustel.
Sõjakooli lõpetamise järel teenis Seiman nooremohvitserina 6. Geok-Tepinski tagavarapataljonis Taga-Kaspia sõjaväeringkonnas. Novembris 1910 viidi ta üle 19. Turkestani kütipolku, kus 1911. aastal ülendati leitnandiks. Polgus tegutses ta majanduslikel ametikohtadel – ladude ülevaataja, kortermeister, töömeeskonna ülem, mobilisatsioonijaoskonna juhataja, leivaküpsetamise juhataja.
Ometi väärib mees Tojaki ja paljude teiste auväärsete inimeste arvates koguni terve raamatu koostamist.
1913. aastal lähetati Seiman Ašhabadi (Türkmenistanis) ohvitseride majandusühisuse laekuriks.
Suure ilmasõja puhkedes saadeti ta 19. Turkestani kütipolguga Kaukaasiasse, kus algas sõjategevus Türgi vägede vastu. 1914. aasta 8. detsembril sai Seiman lahingus türklaste vastu raskelt puusast haavata. Alles järgmise aasta jaanuaris õnnestus tal tagalasse ravile pääseda. Kuul purustas puusa ja jalaluu, mille tagajärjel pidi ta üle aasta haiglaravil viibima. Hilinenud ravi põhjustas jalavigastuse, mistõttu jäi ta elu lõpuni lonkama. Lahingus osutatud vapruse eest annetati leitnant Seimanile Püha Vladimiri 4. järgu orden koos mõõkade ja lehviga.
Polku naasis ta 1915. aasta detsembri lõpus, kus oli järgnevalt tööroodu ülem. Jaanuaris 1916 ülendati ta alamkapteniks. Väljaõppinud ohvitseridest oli lahinguväljal puudus ja aprillist 1916 määrati ta 12. roodu ülemaks, oktoobrist 1916 õppekomando ülemaks, oktoobrist 1917 3. pataljoni ülemaks. Septembris 1916 annetati talle Püha Anna 4. järgu orden mõõgal. Sõjaliste teenete eest ülendati jaanuaris 1917 kapteniks ja sama aasta septembris alampolkovnikuks.
Rahvusväeosade loomisel kutsus 1. Eesti polgu ülem polkovnik Aleksander Tõnisson ta teenistusse kodumaale, kus Seiman asuski 1917. aasta 24. detsembris polguülema abi kohale. Veebruaris 1918 ülendas Eesti Ajutine Valitsus ta polkovnikuks. Ühtlasi oli ta veebruarist 1918 polgu ohvitseride komitee esimees ja ohvitseride aukohtu liige.
Eesti sõjaväes oli Seiman alates 1918. aasta 21. novembrist kuni 1919. aasta 1. detsembrini 4. jalaväepolgu formeerija ja ülem. Vabadussõja lahingutes juhtis ta polku Punaarmee vastu Viru ja Narva rindel. Hiljem oli tagalateenistuses sõjavägede ülemjuhataja käsundusohvitser.
Rahuajal oli Seiman korraldusvalitsuse ülem ja sõjaministri käsundusohvitser, ühtlasi 1920 VR nõukogu esimees ja sõjanõukogu liige. Koloneliks sai ta 1922. aastal. Ta oli 1. diviisi ülema abi, samuti ranna-, õhu- ja sisekaitse ülema abi kuni tegevteenistusest lahkumiseni 1927. aasta 1. aprillil. Kaitseliidu ülemaks määrati pärast 1. detsembri riigipöördekatset. Ta oli ka Sõjaväljakohtu esimees.
Juba Vabadussõja ajal abiellus Aleksander Seiman Narvas Adele Vilhelmine Villikiga. Abikaasa oli Vabadussõja ajal halastajaõde. Perre sündisid lapsed Juta (1922), Õnne (1927) ja Valdur (1929).
Vabadussõja veteranina sai ta 300 000 marka ja normaaltalu Läänemaa Sinalepa mõisast. Selle vahetas ta hiljem Harjumaa Mõigu mõisas asunud Hiiemäe talukoha vastu. Pärast sõjaväeteenistusest lahkumist rajas Seiman Tallinna külje all asuvale autasumaale 33 hektarilise Hiiemäe talu. Ta pidas Friisi tõukarja ning esines sellega igal aastal põllumajandusnäitusel. Seiman oli ka ühiskondlikus elus hästi aktiivne. Ta oli Vabaduse Risti Vendade Ühenduse Tallinna osakonna liige ning kuulus Kaitseliidu Harju Malevasse ja tuletõrje ühingusse. Seiman oli valitud Sõjavägede Staabi aukohtu ja Ohvitseride Keskkogu juhatuse ning Ranna-, õhu- ja sisekaitse staabi ohvitseride kogu juhatuse ja aukohtu esimeheks.
Kotkaristi III kl teenetemärk annetati 1931. aastal talle kui Kaitseliidu Mõigu üksikrühma õppepealikule.
Vabadussõjalaste liikumise aktiivne tegelane
Alates 1932. aastast oli ta Vabadussõjalaste liikumise aktiivne tegelane, olles Eesti Vabadussõjalaste Kesliidu juhatuse liige ja Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liidu Nõukogu liige.
12. märtsil 1934 teostatud pöördel vangistati Artur Sirgi, Aandres Larka ja teistega koos ka Seiman ning teda karistati juunis 1934 ühe aastase vangistusega tingimisi. 1935. aasta mässukavatsusest osavõtu pärast mõisteti ta ühe peategelasena 1936. aasta mais sõjaringkonnakohtu poolt 20 aastaks sunnitööle. Seiman vabanes vanglast 1938. aasta amnestiaseadusega ja 1939 ennistati Vabadusristid ning 1940 koloneli auaste.
Uuesti toimus arreteerimine NKVD poolt 1940. aasta 29. novembril. Tribunal langetas 1941. aasta 25. veebruaril surmaotsuse ja 5. aprillil lasti ta maha Tallinnas või selle lähistel. Kolonel Aleksander Seimani matmiskoht ei ole teada.
1941. aasta juunis küüditati abikaasa koos kolme lapsega Venemaale Kirovi oblastisse. Pärast sõda tulid lapsed küll tagasi Eestisse, kuid arreteeriti taas ja saadeti uuesti tagasi Venemaale. Poeg Valdur põgenes 1952. aastal, kuid jäigi Venemaal teadmata kadunuks. Abikaasa ja tütred pääsesid tagasi kodumaale alles palju aastaid hiljem.
Eluloo tutvustamise järel asetasid Kaitseliidu pärja kivi ette Mait Janson, Rando Rand ja Teet Kurs. Tõstamaa osavalla pärja tõid kivi juurde osavallakeskuse juhataja Anu Peterson ja osavallakogu esimees Toomas Rõhu. Rõhu rääkis pärja asetamise juurde sellest, et Seimani eeskujul on meil tänapäeval põhjust minevikust õppida. „Nii nagu Seiman seisis kogu eluga oma paremal ära nägemisel Eesti Vabariigi iseseisvuse eest, nii peaksime seda tänapäevalgi targal meelel tegema. Me ei tohiks niivõrd omavahel tülitseda, vaid leppima paremini omavahel kokku. Samuti meenutas ta mälestukivi avamist, mis toimus valla päevade ajal. Rahvast tuli siis kokku väga palju.
Urmas Saard