Ida-Virumaal elaval ja Vooremaaga juurtega ning hingeliselt seotud kirjanik Anneli Lamp sai tänavusel aastal iseäranis tuntuks raamatuga „Introverdi kaitseala.” Kaitseala on Anneli Lambi jaoks ka üldistav mõiste – keskkond, mida ta enda jaoks vajab. Külauudiste külalisena rääkis ta sellest, kuidas seda kaitseala oleks võimalik endale luua. Samuti rääkis ta oma vanematest, siduvatest joontest ja teemadest oma raamatutes, ettevalmistusest jõuludeks.
Kirjanikud vaatavad ja hindavad ümbritsevat elu ikka tugevama sotsiaalsema närviga kui inimesed, kes oma töös loominguga kokku ei puutu. Millised märksõnad teie arvates lõppevat aastat kõige paremini iseloomutavad?
Viimasel ajal mõtlen järjest sagedamini märksõnadele rahu, vaikus ja armastus. Mitte ainult päeva, nädala, kuu või aasta, vaid kogu elu kontekstis. Maailma ja isegi Eesti mastaabis on raske nende märksõnade järgi elada. Küll on see aga võimalik, kui ehitad nn oma maailma, oma mulli või kaitseala, kuhu sõnalärmi ja kurjust sisse ei luba. Õnneks võin elada metsa ääres oma lapsepõlvekodus ja ei pea kokku puutuma tsivilisatsiooni kisa ja pasaga (Jaan Kaplinski väljend). Saan lubada elu kooskõlas looduse rütmide ja mustritega. Mõistan, kuidas mul on vedanud. Samas, kõigel on oma hind ja minagi olen selle maksnud.
Teie tänavuse aasta populaarsemaks tööks võib nimetada „Introverdi kaitseala”, kust saame mõndagi teada ka teie lapsepõlvest. Teie vanematega on seotud ka Teilma küla tänasest Jõgeva vallast ja Ruskavere küla Torma vallast. Kuidas täpsemalt?
Ema sündis Teilma külas. Ta oli väga musikaalne ning valdas osavalt sõna, kirjutas luuletusi. Ta oleks võinud õppida muusikat või eesti filoloogiat, kuid vaestest oludest pärit tüdrukul polnud mingeid väljavaateid. Temasugune sai minna vaid sellisesse kooli, kus puudus õppemaks. See oli Vaeküla karjatalitajate kool. Siis algas sõda. Ema läks jälle kooli. Seekord Kuremaale ja õppis kontrollassistendiks. Mäletan tema juttudest, et koolis oli võimalik sõjaoludes midagigi süüa saada ja nii ellu jääda. 1943. aastal mu vanemad abiellusid ja 1944. aastal arreteeriti isa. Ema kolis pisipojaga Teilma popsihütti tagasi ja läks taas Kuremaale kooli, seekord zootehnikuks õppima. Pärast sõda tuli Virumaale. Nii pääses ta küüditamisest, aga seda, et ta koos pojaga küüditatavate nimekirjas oli, sai ema teada alles üheksakümnendatel.
Isa on pärit Ruskavere külast. Ta oli Eesti armee ohvitser, unustanud maatöö ja linnahärraks hakanud, nagu ise armastas öelda. Uue võimu ajal sai temast sujuvalt Punaarmee ohvitser, kes saadeti sõja puhkedes vintpüssi ja viie padruniga saksa tankide vastu. Käsk on sõjaväelasele kõrgeim kõigest ja isa olekski ilmselt läinud, kui autojuhil poleks olnud põgenemisplaane. Nii sai isast desertöör ja taluomanik, sest noorem vend, kes pidi talu pärima, mõrvati hävituspataljoni poolt 1941. aastal. Nõukogude võim mõistagi ei andestanud deserteerumist ega talu omamist ja nii veetis mu isa Vorkutas 12 aastat. Oma elu parimad aastad. Tuli tagasi küll skorbuudist laastatud hammastega, aga vaimult ning jõult veel tugevamana. Laskis proteesid suhu panna, sigitas minu, ehitas maja ning elas kõrge vanuseni.
Õnneks võin elada metsa ääres oma lapsepõlvekodus ja ei pea kokku puutuma tsivilisatsiooni kisa ja pasaga (Jaan Kaplinski väljend)
Milline on olnud tagaside raamatule „Introverdi kaitseala”?
Minuni on jõudnud ainult positiivne tagasiside. Ega ma negatiivset kuulda tahakski. Mida see mulle annaks? Raamatut ju olematuks ei muuda. Tegu on niširaamatuga ja küllap need, keda kirjutatu kõnetab, selle vaistlikult sõna “introvert” põhjal ka ära tunnevad. Olen saanud mõistvat tagasisidet ka ekstravertsetelt inimestelt, kel pole aimugi minusuguste sisemaailmast. Lugemine on olnud nende jaoks silmi avav. Öeldakse, et raamatut on mõnus lugeda. Just sõna “mõnus” kasutatakse kõige rohkem.
Milliseid raamatud teil tänavu veel on ilmunud? On nendel teatud hingeline seos introverdi kaitsealaga”?
Kõigel, mida kirjutan, on hingeline seos introverdi kaitsealaga, sest mina ja kaitseala oleme orgaaniliselt üks. Olen oma koduga väga tugevalt seotud. Ajaloolisel tõel põhinev raamat “Joosepi neljas naine” lähtub samuti introverdi kaitsealast, sest jutustab 1880. aastal Võtikvere lähedal Kolgametsas sündinud mehest, kes umbes sada aastat tagasi Jõhvi lähedale talu rajas. Tema ja ta naiste elus on nii traagikat kui ka armastust, aga lugejad väidavad, et raamat jätab pigem helge järelmaitse. Suhtun kõigisse, kellest raamatus juttu, suure respekti ja armastusega. Joosepil on hindamatu roll ka minu perekonna loos. Tema oli see, kes andis mu Vorkutast naasnud puupaljale isale oma vana heinaküüni, millest maja ehitada ning abistas igati jõu ja nõuga.
Ka “Troopikamaja kärbeste osakond” on rahu, vaikuse ja armastuse raamat, mis sisaldab ühe aasta jooksul kirjutatud luuletusi ja kahte proosapala. Selles raamatus on ka jõuluhõngu. Sobib just advendiaega.
Elate juba aastaid Ida-Virumaal Jõhvi kandis, kuid olete öelnud, et teie süda kuulub Vooremaale, miks?
Jah, minul on Vooremaa veri ja hing, nagu ühes luuletuses kirjutan. Minus pole tilkagi viru verd (seda, mis iial ei värise), kuigi olen Ida-Virumaal sündinud. Nii ema- kui ka isapoolsed esivanemad on elanud kõik Liiwimaal. Sajandeid. Ka minu ema ja isa igatsesid ja armastasid kuni surmani oma lapsepõlve ja nooruse Vooremaad, aga sõda, mis lõhkus lugematul hulgal elusid, tõi nad Virumaale, kus uus kodu rajati. Mälestused jäid. Meie kodus muinasjutte ei räägitud, küll aga niinimetatud vanapõlvejutte – Teilmast, Kuremaast, Laiusest, Kassinurmest, Soomeverest, Varbeverest, Ruskaverest, Saarest, Voorest, Kääpast…
Ühe dokumentaalse raamatu olete Ida-Virumaa inimesest siiski kirjutanud. Kellest on selles raamatus juttu ?
See on pildi- ja juturaamat “Ilmasambad. Lood Ida-Virumaa inimestest” ning portreteerib kõige paremas mõttes “lihtsaid inimesi”, kes on elanud ja töötanud selles “päris Eesti” poolt tihti põlatudki kandis, kandnud eestlust ja hoidnud oma isade maad. Ilma aumärkide ja kullasärata. Mõne pere lugu ulatub Põhjasõja aegadesse ja küllap veel kaugemalegi. Lihtsalt ime, kuidas suure sõjatee ääres on võimalik sajandite vältel ellu jääda ning püsida.
Lugejatega kohtute ennekõike raamatukogudes. Kui erinevad või sarnased on Eestimaa raamatukogud?
Külastan ikka just väikeseid hubaseid maaraamatukogusid ning need on reeglina kõik äärmiselt külalislahked, kus teelaua ääres tekib vahetu ja sundimatu vestlusring.
Kõige huvitavam küsimus, mis teile on esitatud?
Saan vahel soovitusi. Kas “Palun kirjutage ikka, aga proosat!” või “Palun kirjutage ikka, aga luulet!” või siis hoopiski “Palun kirjutage ikka, nii luulet kui ka proosat!” See on väga armas.
Kohtumisel Kuremaa raamatukogus korraldasite ühe huvitava ja huumorika mängu?
Kuna “Introverdi kaitseala” on tegelikult päevaraamat, siis võis igaüks pakkuda ühe kuupäeva ja ma lugesin, mis sääl siis kirjas on. Võib olla juttu mõnest sündmusest või äsjaloetud raamatust või mõnest konkreetsest inimesest või mu mõtetest või meeleolust, millest iganes. Igatahes 2. mail 2020 on kirjas vaid üks sõna: “Väsinud.”
Mulle meeldib olla üksi kodus, kuid mitte üksi maailmas.
Millist keskkonda loometööks eriti vajate?
Oma päevaks ülestehtud kõrge padjakuhilaga voodit, millel laman, läppar kõhu peal, toas vaikus ja aknast paistmas suur kaheharuline mänd. Lisaks siis kas päike või vihmakrabin aknal, tuul või tuulevaikus, suvine rohelus või sügisevärvid, möödalendavad puulehed või lumehelbed. Aknateleviisor on väga oluline mu igapäevases elus. Vahel kirjutan ka öösiti, aga parema meelega ma siiski magaksin.
Olete töötanud koolides muusikaõpetajana. Millised suhted on teil muusikaga praegu?
Schuberti “Serenaadi” noot ootab klaveril, et me tütrega neljal käel mängiksime, kuid me ei suuda kokku leppida, kumb peaks primo’t mängima, sest me mõlemad valdame vaid secondo’t. Primo’t mängib tavaliselt mu keskmine tütar. Kontsertidel praegusel ajal üldse käia ei taha. Kahjuks. YouTube’s on kogu mu muusika ja vahel mu enda sõrmedes, kui klaveri taha istun. Küllap ma selle primo ära mängin.
Mida arvate, kuivõrd on tänastes koolides lugemishuvilisi lapsi, kellest saavad ka lugemishuvilised täiskasvanud?
Kindlasti neid on. Tänu õpetajatele ja kodudele. Kui kodus loetakse, küllap siis ka lapsele külge hakkab. Tiia Linnard Jõhvi Keskraamatukogust korraldab koos Jürgen Roostega luuleretki loodusesse. Nendel retkedel on koolinoored paljude teiste autorite hulgas ka minu luulet lugenud. See teeb eriti rõõmsaks ja tänulikuks.
Kui oluline on teie jaoks, et talv tuleks lumega ?
Mu praktiline talupojamõistus ütleb: “Lumega või lumeta, peaasi, et orased hästi talvituksid.” Sellist lund, mis katused sisse vajutab, ma lausa kardan, aga valge maa ja mõned külmakraadid on teretulnud.
Kuidas valmistute lähenevaks advendiajaks ja jõuludeks?
Olen hästi vaikselt ja rahulikult ning rõõmustan selle üle, et enam ei pea kirikus orelit mängima või koori juhatama või kontserte korraldama, nagu kunagi. Võib ja saabki kogu aeg lihtsalt kodus olla, nagu olen alati unistanud. Need jõulud tulevad ilmselt kõigile vaiksemad. Mina selle üle ei kurvasta. Olen ju introvert ja armastangi rahu, vaikust ning üksindust. Mulle meeldib olla üksi kodus, kuid mitte üksi maailmas. Õnneks on mul väga mõistev elukaaslane, neli last ja kolm lapselast. Ja koer Mörkkö – sõber ning koduvalvur. Mõne nädala eest liitus meiega ilus ja arglik varjupaigakiisu Bellini.
Igal õhtul panen jõulutuled akendel ja suure küünla laua peal põlema. Loen ja olen niisama. Mõtlen või kirjutan. Kuuske tuppa ei too juba aastaid ja materiaalseid kingitusi ei tee ega oota. Parimad kingitused on rahu, vaikus ja armastus.
Jaan Lukas