Sindi lasteaia Facebooki lehelt üles nopitud päris hea 1. aprilli nali õpetaja argipäevast.
Lasteaialapsed hakkasid õue minema ja õpetaja asus ühele pisipõnnile kummikuid jalga sikutama. Ta sikutas kuidas jaksas ja ka poiss lükkas jalga ikka sügavamale. Millegipärast edenes see töö raskelt.
Lõpuks, kui nad ühise jõupingutuse tulemusena ka teise kummiku jalga said tiritud, nentis poiss oma kummikutes jalgu vaadates: “Need on vales jalas!”
Õpetaja nägi, et poisil oli õigus. Vaikselt oma tähelepanematust sajatades kiskus ta poisil kummikud jalast ja hakkas neid uuesti õigesse jalga toppima. Kui kummikud taas ühise pingutuse tulemusena jalga saadi, oli õpetajal juba pea märg. Siis aga taipas poiss öelda: “Need ei olegi minu kummikud!”
Õpetajal tulid nutt ja naer korraga peale. Ta tõmbas mõlemad kummikud kiiresti taas jalast ja küsis poisilt: “Miks sa seda kohe ei öelnud?”
“Ma ei tea. Need on minu venna kummikud ja emme ütles, et ma pean täna need jalga panema,” vastas poiss.
Õpetaja ohkas ja hakkas kummikuid uuesti jalga vedama, ise juba kergelt hingeldades. Lõpuks ometi oli kõik valmis ja poiss tõusis püsti, et hakata õue minema.
„Aga kus su kindad on?” küsis õpetaja nõutult. “Ma panin need kummikute sisse, et need ära ei kaoks…”
KU päevatoimetaja