Hea sõbra Laur Karu ettepanekul sai minust 1989. aastal Eesti peasanitaararst / tervishoiuministri asetäitja. Minu otsuseid Eestis muuta ei tohtinud, selleks oli NSVL peasanitaararst. Teenistuses oli 300 töötajat, kellest ehk pooled olid venekeelsed.
[pullquote]Minu artiklis pettuvad need, kes otsivad sellest nõuandeid igapäeva jaoks.[/pullquote]Mind hämmastas heasoovlikkus muukeelsete ja eestlaste vahel minule alluvas teenistuses. Sanitaararste Eestis ei koolitatud nagu tänagi. Need tulid Leningradist ja Moskvast, olid üsna hea ettevalmistusega. Venemaad ähvardasid ju pidevalt epideemiad ja välja oli kujunenud asjatundlikkus nendega võitlemises. Ka Lenin muretses: „Kas nõukogude võim võidab täi või täi nõukogude võimu“. Üldiselt sanitaarteenistus hoidus omavahel kokku, aga raviarstid vaatasid oma kolleegidele mõnevõrra üleolevalt – neurokirurg Andres Ellamaa sõnul – „käivad ringi, krunn kuklas ja muudkui kontrollivad“.
Tänaseks on sanitaar-epidemioloogia teenistus likvideeritud. Ometi riik vajab seda nagu tuletõrjet. Kunagine teenekas epidemioloog Jaan Märtin meenutas aastal 2008: „Peale Eesti iseseisvumist ei ole midagi muud meelde jäänud kui toimus üks reform teise reformi järele. Tööle hakati võtma inimesi, kes olid valitseva partei liikmed või selle partei soosikud, ning sõltumata sellest kas tal erialaseid teadmisi oli või mitte“.
Tõuke artikliks tänase olukorra kohta Eestis sain Kuulo Kutsari kirjutisest ajakirjas Eesti Arst 2019. a jaanuarinumbrist, milles käsitleti valmisolekut epideemiateks. Teise tõuke sain Saaremaa patrioodilt Anti Liivilt, kes kunagi aitas seadusandlusesse viia minu poolt pakutud mõiste „rahvatervis“. Olukorra tõsidust maailmas süvendab Mihhail Gorbatšovi üleskutse valitsustele hoiduda sõjategevusest praeguse koroonaviiruse pandeemia tõkestamisel. Kes teda kuulab!
Miks arvan, et epideemiaks Eestis valmisolek puudus? Selleks on seitse põhjust.
1) Likvideeriti Profülaktilise Meditsiin Instituut 1997, kaheksakümnendatel kandis ta nimetust Tallinna Epidemioloogia, Mikrobioloogia ja Hügieeni Instituut. Seal tehti tõsist rakendusliku iseloomuga teadustööd epidemioloogia, viroloogia, mikrobioloogia ja hügieeni valdkonnas. Likvideerimine toimus Eesti tippteadlaste soovitusel, kelle hinnangul asutuse teadustase rahvusvahelises plaanis oli nõrk, aga vajaduspõhisust ei arvestatud, otsustas tippteadlaste rahaarmastus.
2) Epidemiolooge Tartu Ülikool ei koolita ega rahvatervise magistrantuur kellestki epidemioloogi ei tee või teeb seda formaalselt – niisiis puuduvad asjatundjad; isegi epidemiolooge nomenklatuuris enam ei ole. Geneetika ja semiootika vohamine ei kompenseeri sanitaarala puudumist.
3) Piirangutega jäädi hiljaks – vt Terviseameti hiljutisi väärrahustavaid hinnanguid; selle kommunikatsioon on olnud selgelt puudulik ja ühekülgne. Selle ameti tegevuse hindamiseks tuleks käivitada ametkondlik juurdlus.
4) Eesti ei ole püüdnudki koolitada epidemiolooge Euroopa Liidu programmide alusel.
» Tänaseks on sanitaar-epidemioloogia teenistus likvideeritud. Ometi riik vajab seda nagu tuletõrjet.
5) Möödunud reedel, 13. märtsil toimus valitsuse pressikonverents eriolukorrast. Nägime, kuidas tund aega rääkisid ministrid teemal, milleks asjatundlikkuse kujunemiseks õpitakse aastaid. Miks nad võtsid sõna seal, kus peaksid olema spetsialistid? Viimaseid ei ole, niisiis peavadki ministrid hädaolukorras esinema. Sotsiaalministri ametikoht ei tee Tanel Kiigest veel epidemioloogi. Paari aastaga on sõbralikust inimesest saanud bürokraat, kes ei võta enam nõuandeid kuulda. Nii oli rahvatervise arengukavaga, kust tähtsamast tähtsaim näitaja – sündimus oli välja jäetud. Selle lisamist pidin pool aastat sotsiaalministeeriumilt taotlema, aga tulemus on ikka veel ebaselge. Polegi ime, sest sotsiaalministeeriumis ei olevat enam arsti kogemusega töötajaid.
6) Nõukogude ajal oli liikumas anekdoot: mis on need tegurid, mis panevad inimese tegutsema? Vastus oli: surmahirm, sugutung ja sotsialistlik võistlus. Analoogia sunnib küsima: mis sundis praegust valitsust end mobiliseerima viiruse vastu, kui minu paljude aastate palumiste peale ei moodustatud sadade tuhandete sündimata laste puhul ei ministrite komisjone ega asjatundjate komisjone? Sagedane vastus oli – meil on arengukava! Praegune aktiivsus – küllap oli see hirm teistest riikidest abinõudega maha jääda. Aga takistasid erakorraliste abinõude rakendamist firmade ja ühenduste majanduslikud huvid. Meie muidu sõnakas president on üsna vagur ja Jüri Ratasega rahul. Kui tal pole õigusnõunikku, olgu siis epidemioloogianõunik, sest lõppu pole ju haigusel näha.
7) Ülo Vooglaid küsis õigustatult: kuidas kehtestada Eestis personaalse vastutuse printsiip? Arvan, et see tuleks monteerida kõigepealt ministeeriumide põhimäärustesse. Ennistada tuleks karistusseadustikus ametialane lohakus, mis sealt tosin aastat tagasi vaikselt kõrvaldati. Küllap siis tagatakse ka ametialane kompetentsus ja näiteks terviseametit valitakse juhtima erialaliselt teadlik inimene.
Kas koroonaviiruse epideemilises levikus on ka midagi positiivset? On küll, see annab kainestava hoobi globalismile ja naudingutele suunatud eluviisile ning toob otsustajate teadvusse asjaolu, et Eesti vajab ka tänapäevase koolitusega arste-epidemiolooge.
Minu artiklis pettuvad need, kes otsivad sellest nõuandeid igapäeva jaoks. Pettuvad seepärast, et Eestis pole epidemioloogia, diagnostika ja ravi alal juhtivat keskust – kõik on ühetargad. Ei ole spetsialistide hierarhiat, ei ole otsesidemeid teiste maade haiguskollete kustutajatega. Kõik käib aegluubis üle WHO bürokraatia.
Jaak Uibu, meditsiinidoktor
Samal teemal:
KUULA INTERVJUUD PROFESSOR PEEP TALVINGUGA KOROONAVIIRUSEST
TERMOKAAMERAD LENNUJAAMA JA SADAMASSE
