Hotell Sadko asub Veliki Novgorodi ajaloolises osas umbes kilomeetri kaugusel kremlist, Püha Sofia katedraalist ja Venemaa millenniumi monumendist “1000-aastasele Venemaale”. Paari kilomeetri kaugusele jääb Ilmjärv. Aga esmane lähem tutvus linnaga algas öömaja esist kaunistava skulptuuri „Sadko” juures.
Sadko oli Novgorodist pärit vene rahvuspilli guslit mängiv muusik, seikleja ja kaupmees. Ilmjärve veerel guslit mängivast vaesest moosekandist sirgus tema musikaalsuse tõttu ja Vetevalitseja soosingul rikas Novgorodi kaupmees, kes pidanuks naituma Vetevalitseja tütrega. Kuna abielu jäi siiski pühitsemata, pääses ta tagasi kaldale oma naise ning maiste tegemiste manu. Tolle vene bõliinade kangelase sekelduste põhjal on Aleksei Tolstoi kirjutanud poeemi ja Nikolai Rimski-Korsakov ooperi.
Novgorodi piirkonnast avastatud inimeste peatumis- ja asulapaikade jäljed juhatavad meid 5000–6000 aasta tagusesse aega. Vanad kohanimed viitavad soome-ugri ja balti hõimudele. 9.–10. sajandil muutus Novgorod peamiselt vene elanikkonnaga linnaks. Aga kui vanaks on saanud Ilmjärvest väljuva Volhovi jõe äärde rajatud linn? Kümme aastat tagasi andis Novgorodi linnapea Pärnu abilinnapeale üle rahvusvahelise hansaliikumise lipu. Toona õnnitles abilinnapea Jane Mets Novgorodi linna 1150. aastapäeva puhul. Novgorod oli 9.–12. sajandil Kiievi-Vene riigis Kiievi järel tähtsuselt teine linn. Üle tuhande aasta vana Püha Sofia katedraal on üks eakamaid tänini tegutsevaid pühakodasid Venemaal.
Pärast Kiievi-Vene suurvürstiriigi lagunemist sai 1136. aastal Novgorodist iseseisva Novgorodi riigi pealinn. Riiki valitses veetše, kes valis endale valitsejaid ja saatis neid vajadusel ka minema. Novgorod oli Venemaal väheseid linnu, kuhu Kuldhordi ike ei kandunud. Novgorod säilitas kõige pikemalt Moskva vürstidele vastu seistes oma sõltumatust. Paraku allutati aastal 1478 isepäine ja õitsva majandusega Novgorodi vabariik siiski Moskva suurvürstiriigi koosseisu.
Kahtlustades Novgorodi reeturlikkuses hukati aastal 1570 Ivan Julma käsul linnaelanike enamik. Laastati kõik Moskva ja Novgorodi vahel asuvad läänepoolsed linnad. Erinevate allikate andmeil tapeti 27 000 kuni 700 000 inimest.
Teise maailmasõja käigus okupeeris linna Saksa armee. Linn purustati sõjas peaaegu täielikult. Selle taastamiseni jõuti alles kuuekümnendatel.
« 1000-aastasele Venemaale
Tähistamaks kolme varjaagist venna Novgorodi jõudmise juubelit avati 1862. aasta 8. septembril monument “1000-aastasele Venemaale”. Meile giidiks olnud Ljudmilla peatus üsna pikalt Kremli keskel asuva monumendi juures ja jutustas hästi detailselt paljudest monumendil kujutatud figuuridest. Ta juhtis tähelepanu sellele, et mälestusmärgilt puudub Ivan Julma kujutis.
Monumendi püstitamiseks tehti ettevalmistusi mitmeid aastaid. Ajavahemikul 1857–1862 koguti rahva annetustena umbes 150 000 rubla. Selgus, et Venemaa aastatuhande monumendile kulub oluliselt rohkem raha ja seejärel lubas valitsus projekti elluviimiseks lisada eelarvele veel 350 000 rubla. Poole miljoni rubla eest saanuks Peterburis osta hea mõisa.
Monumendi loomisel osalesid skulptorid Mihhail Mikešin ja Ivan Schroeder ning arhitekt Viktor Hartmann. Monument sisaldab 129 figuuri Venemaa ajalooga seotud isikutest ja sündmustest. Selle kõrgus on 15,7 meetrit, graniitaluse diameeter 9 meetrit ja pronksivalu kaalub 65,5 tonni.
Tähelepanuväärse asjaoluna tuleb märkida, et pärast oktoobri revolutsiooni ei hävitanud bolševikud mälestusmärki vaatamata sellele, et Nõukogude ajakirjandus pidas seda poliitiliselt ja kunstiliselt solvavaks. Kuid kommunistlike pühade aegu hakati seda katma vineerist paneelidele maalitud revolutsiooniliste loosungitega.
1944. aasta jaanuaris otsustas Novgorodis valitsev Saksa sõjaväeülem kindral von Herzog võtta mälestusmärgi sõjas võidetud trofeeks. 20. jaanuaril alanud venelaste suurtükiväe ettevalmistustuli sundis sakslased Novgorodist lahkuma ja suurem osa monumendist jäi seetõttu lahti võtmata ning minema toimetamata.
Miks siiski otsustati „ideoloogiliselt ohtlik” monument taastada? Monument võeti laastatud Novgorodi esimeste objektide hulka, mida tuli kiiresti taastada. Sõja ajal muutus suhtumine Venemaa ajaloolistesse suurtesse juhtidesse, keda nähti rahvast ühendavate sümbolitena. Suvorov, Kutuzov, Rumiantsev, Nahimov ja teised mälestusmärgil kujutatud isikud tõsteti uuesti aukohale. Taastatud mälestusmärk avati teistkordselt juba enne sõja lõppu, 2. novembril 1944. Loomulikult ei saanud kaheksa paljaste kätega restaureerimistöötajat taastada mälestusmärki selle algkujul, sest osad detailid olid rikutud, mõned kaotsi läinud. Tehnoloogiliselt vajati palju hoolikamat taastamist, mistõttu valmis monument algsel kujul avalikkusele vaatamiseks alles pärast ulatuslikku taastustööd 1995. aastal. Nüüdseks on monument kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Marek Dreving ja Toomas Sildam kirjutasid 2003. aasta suvel Postimehes, et Novgorod on Venemaa Nuustaku, kuhu tuleb sõita enne Moskvat või Peterburi. Sest just Novgorod on Venemaa sünnipaik.” Nad avaldasid arvamust, et kui Rjurik, vanim kolmest varjaagi vennast, kelle slaavi hõimud enam kui 1100 aastat tagasi endi üle valitsema kutsusid, oleks mingil põhjusel mööda Volhovit kaugemale edasi sõudnud, oleks võib-olla nii Venemaa kui ka meie alade ajalugu sajandite vältel teistsuguseks kujunenud.
Urmas Saard
Samal teemal:
Ekskursiooni teisel päeval Pihkvas
