Vana-Vigala rahvamajas toimus Peru kooli kokkutulek ja peeti mälestuspäeva: vaadati näitust „Ajarännak Peru kooli radadel”, meeleolu eest kandsid hoolt Wäega Wärgi Pillinaised, ajaloolise ülevaatega esines Jaak Uibu, Peru kooli õpilane aastatel 1953 – 1956.
Kohalviibinu sõnul tuli tänasele kogunemisele väga palju rahvast kokku. Vastavalt varajasemale lubadusele avaldab Külauudiste infoveski Jaak Uibu ettevalmistatud ettekande „Peru kooli ajaloost 1841 – 1969” täies mahus, kuigi autori loal seda siiski vähesel määral toimetades.
[pullquote]tänapäeval on Kivi-Vigala põhikoolis õpilasi poole vähem ja õpetajaid kümme korda rohkem[/pullquote]Peru kool (vanades kirjades ka Pero kool) töötas 19. sajandil 59 aastat ja 20. sajandil 69 aastat – kokku siis 128 aastat, mis on viis inimpõlve. Mul on lihtne meeles pidada Peru kooli algust, sest minu sündides möödus kooli asutamisest täpselt 100 aastat. Enne 1841. aastat teda veel ei olnud ja peale 1969. aasta tulekahju teda enam ei olnud. Aga 128 aasta vältel ta tegutses. Kooli olemasolu ajal toimusid suured ajaloosündmused, mis mõjutasid õpilaste saatusi. Minu katse sellest ülevaadet anda käib küll üle jõu, aga proovime siiski.
Öeldakse, et sõda lõpeb siis, kui sureb viimane selles osalenud sõdur. Selles mõtteviisis võib öelda, et Peru kooliga seotud mälestused elavad praegu oma kunagiste õpilaste, õpetajate ja kooliteenistujate südameis, aga neid jääb vähemaks ja vähemaks kuni Peru kool jätkab elamist vaid mõnes raamatus, muuseumis ja arhiividokumentides. Ka mina kasutasin selle ülevaate tegemisel Mihkel Aitsami suurepärast Vigala kihelkonna ajalugu, Monika-Aino Borodavko ja Helle Saia diplomitöid ning Anne Viirma magistritööd, millele lisasin isiklikud mälestused. Praegu on õige aeg mälestusteks, sest neid saab veel omavahel jagada.
Esimene kool Vigalas ja ainuke rahvakool Läänemaal asutati Vigala praost Embkeni poolt aastal 1687, mille tegevus nähtavasti lõppes praosti surmaga viis aasta hiljem. Peagi algas Põhjasõda ja seejärel katk. Vigala jäi nii lagedaks, et puudus rahvas, kes oleks lapsi kooli saatnud.
«see parun armastas eesti rahvast
Enne Peru kooli juurde minekut pean käsitlema Oese kooli ja enne Oese kooli peaks ütlema paar sõna parun Boris von Üxkülli kohta. Aga ma ei saa rääkida Vigala õigusest, mille väljakuulutamisest möödus just nädal aega tagasi 230 aastat. Boris von Üxküll oli Vigala õiguse väljakuulutaja Berend Johanni vanim poeg. Borisi elu lõpuaastail kutsuti Vigala pimeparuniks. Oli Hegeli õpilane, pidas temaga kirjavahetust ja tundub, et Hegeli maailmakäsitlus hakkaski toimima Vigalas.
Mina arvan, et see parun armastas eesti rahvast, oli estofiil, sest oma rikkust ta kasutas koolide rajamiseks ja sisustamiseks. Ta oli eestvedajaks kirikuhoone laiendamisel aastatel 1844/45 tänase suuruseni. Ta oli võlgades ja vabanes neist alles peale naitumist tubli neiuga, kes tal üle kolme rubla päevas ei lasknud kulutada. Tema asutas köstrikooli 1823. aastal Vigala köstrimajasse ja kulud võttis enda kanda. Ta lasi ehitada Oese kooli 1833. a ja Jädivere seminari 1844.
Oese kooli õpetajate palk tuli mõisast ja õpilased said toetustki. Oese kooli jaoks lasi ta trükkida Münchenis eestikeelse noodiraamatugi. Oese kool oli ka põllutöökooliks, mille praktika baasiks tänases keelepruugis oli Vana-Vigala mõis. Seal oli õpetajaks aastakümneid Jaan Eisen, kelle õpilastest kümme läksid mõisavalitsejateks! Lauluõpetuse ja pillide valmistamisega pani ta aluse muusikaelule Vigalas, mis puhkes õide sajandi lõpu poole.
Boris von Üxküllil oli ka tehnikainstituudi asutamise idee, millega pöördus Tallinnas Kanuti gildi poole. Kahjuks gildi vanematekogu pidas seda kauge tuleviku küsimuseks ja tehnikaülikool pidi ootama. Nii Vigalasse tehnikainstituuti ei saanud, aga olgem rahul sellega, et ühest Vigala tüdrukust sai 175 aasta pärast tehnikaülikooli rektori elukaaslane.
Peru kool asutati 1841. aastal mõisakoolina, mis oli määratud üksnes tütarlastele. Neid oli 15 ümber. Õpetati lugemist, kirjutamist, käsitööd ja kombekat käitumist. Pühapäeviti sõidutati lapsed koos õpetajaga kirikuteenistusele. Kool lõpetas mõisakoolina oma tegevuse 1853. aastal ja viidi üle valla keskele Lõo külasse Peru tallu. Sellest saigi kool oma nimetuse, mis sellest, et tosin aastat hiljem. Samas hoones paiknes ka esimene kauplus Vigalas. Kolme aasta pärast nähtavasti lõpetas kool oma tegevuse, sest ta kadus aruandlusest, aga ilmus jälle 1875. Algperioodil 40 aasta vältel (1841 – 1881) valmistas kool ette sisult perenaisi, kes oskasid sööki valmistada ja käsitööd teha, kuid ka lugeda. Hiljem sai tütarlastekoolist segakool, kus poistele õpetati veel käsitööd.
1889. aastal lammutas mõis Oese koolimaja, sest oli sattunud vastuollu kooliõpetaja Jaan Beipmanniga, kes avaldas vastalisi artikleid ajakirjanduses. Parun Boris oli surnud 1870. a ja mõis oli läinud teisele omanikule. Kool liideti Peru kooliga, mille vana hoone hiljem lammutati ja ehitati samasse kohta suurem, mis valmimisel 1903. aastal paraku maha põles. Peru kooli esimese põlemise tuli sai alguse höövlilaastudest. Veel kord ehitati samale kohale 1905. aastal koolimaja, mis valmis Bernhard Laipmanni plaani järgi. Tema ise lasti maha 1906. a. jaanuaris. Kindral Bezobrazovi karistussalk tahtis kooli maha põletada, kuna seal oli peetud rahvakoosolekuid ja lauldud mässulisi laule. Pastori eestkostmine seekord aitas ja maja jäi tookord põletamata.
1906. – 1907. õppeaastal koolitöö seisis, kuna puudus õpetaja. 1902. aasta ajalehes “Teataja” kirjutati: “Vigala kooliõpetajal on lapsi 70 ümber õpetada, mis on ühe mehe rammule liig …“ Kus oli ikka ühel mehel tol ajal imetletav ramm: tänapäeval on Kivi-Vigala põhikoolis õpilasi poole vähem ja õpetajaid kümme korda rohkem! Kas kasvatustöö oli sel ajal tasemel? Pidi olema, sest selle põlvkonna õpilased võitlesid hiljem Vabadussõjas ja võitsid!
Peru kooli teine põlemine oli 1910. aastal. Seejärel paigutati kool ajutiselt vallamajja. Vallavolikogu otsustas ehitada uue koolihoone seltsimaja juurde ja see valmiski järgmisel aastal. Anne Viirma kirjutab selle aja koolist: „Peru kooli tegevust on raske üle hinnata. Tegemist oli suure õpilaste arvuga kooliga ning kohustusliku kolmeaastase õppeajaga paljud ei piirdunud, vaid õppisid veel üks-kaks aastat lisaks“. Paraku 1926. aastal pääses tuli taas lahti – see oli Peru kooli kolmas põlemine. Hävisid ka ümbruse hooned ja talud. Tuli sai alguse koolimajast, kus kooliteenija leiba küpsetas. Prits oli veepuudusel kasutu. Põles ära koolimaja, postkontor, seltsimaja, kauplus ja Põlde talu, kokku 9 hoonet. Täiesti peavarjuta jäi 10 perekonda. Hans Laaguse korteris hävis ka Vigala muusikaseltsi raamatukogu – noodid.
[pullquote]Vigala mehed ei jätnud jonni ja juba 1929 valmis Poltsi männikus kahekorruseline puust maja, mida meie mäletame.[/pullquote]Aga Vigala mehed ei jätnud jonni (kuhu sa ikka pääsed!) ja juba 1929 valmis Poltsi männikus kahekorruseline puust maja, mida meie mäletame. Oli nii suur maja, et aastas vajati kütteks 100 sülda kasepuid või nõukogude perioodil 300 ruumi tooreid puid. Nõuded kehtestati kaevule. Õpilasi oli selles 160 ringis. Internaat oli planeeritud 90 lapsele, mis aga varsti kitsaks jäi. Majanduskulud maksti kinni vallavalitsuse poolt, õpetajate palgad tasus riik. Kool sai töötada vaid paar aastat kui avastati majaseen. See tuli vist niiskest saepurust. 1931. aasta suvel võeti teise korruse põrandad üles ja alustati seenega põhjalikku võitlust.
Teisest ilmasõjast tuli kool kahjustamata välja, kuid neljas ja viimane Peru kooli põlemine oli 2. märtsil 1969. Noor Ando Leps saadeti uurima, aga kuritegu ei tuvastatud. Ja taastamata ta jäi. Nagu teate, ehitati selle asemel kool Kivi-Vigalas 1972 mõisaaegse rehe kõrvale. Aastal 1997 paigutati Peru kooli asukohta tee veerele mälestuskivi.
[pullquote]Jüri Rukki nõudis, et allkiri peab olema loetav ja sellest olen püüdnud senini kinni pidada.[/pullquote]Meelde jäänud õpetajatest nimetan esimesena Jüri Rukkit. Kui ta määrati 1945.aastal Peru kooli direktoriks, tema oli õpetajana töötanud juba 27 aastat. Minu ajal ta elas endises vallamajas, kus oli ka internaat. Mõnikord, kui tubade vahel läks nuudisõjaks (käterätt seoti otsast sõlme ja sellega virutati), siis tema tuli võitlust rahustama. Jüri Rukki nõudis, et allkiri peab olema loetav ja sellest olen püüdnud senini kinni pidada. Kui ei olnud suhkrut saadaval, siis ta lohutas meid, et sest pole midagi – inimesed õpivad niimoodi kombineerima. Mitukümmend aastat tegi ta koolide klassidest päevapilte. Need on ära tuntavad Jüri Rukki selge käekirjaga varustatud selgitusest, mis klass ja kunas on pildistatud. Mul on õnn olnud olla ka tema tütre õpilane – Viivi Rukki õpetas eesti keelt ja kirjandust Pärnus Lydia Koidula nimelises keskkoolis, kus õppisin peale Peru kooli lõpetamist. Sügav austus selliste inimeste ees.
Minu ajal oli Peru kooli direktoriks Aliide Viikmaa, kellest on mälestus kui tõsisest ja nõudlikust inimesest. Alles selleks ettekandeks valmistudes sain teada, et ta oli algul lauluõpetaja, juhatas mitmeid muusikakoore, käis kooriga laulupeolgi. Üks teda iseloomustav looke 1944. aasta kevadest, kui veel sõda käis. Tema juurde tuli muusikaseltsi esimees Madis Sume (minu Raba kooli pinginaabri Arvo Sume isa). Tuli, et arutada koori loomist Vigalas. Koorist ei tulnud sõjaajal midagi välja, aga naisansambel ligi 20 lauljaga loodi ikka.
Järgmisena nimetan Vigala mõisa kupja poega Mihkel Saiat, kes oma alghariduse sai Peru koolist. Kes teda õpilastest ei mäletaks! Imemees. Ta tuli Perule 1945. aasta lõpul Eesti Laskurkorpusest. Tal ei olnud muusikalist haridust, aga tänu oma talendile ja entusiasmile sai temast Vigala muusikaelu hing, õpetaja tööst ja spordijuhist rääkimata. Küll oli tal jõudu organiseerida orkestreid nii koolis kui rahvamaja juures ja korraldada piduõhtuid.
[pullquote]me ei tunne enam oma kangelasi – inimeste mälu on lühike ja uued põlvkonnad paratamatult unustavad endised ajad ja inimesed[/pullquote]Tema kasutütar Saima Tulvik mängis orkestrites saksofoni ja oli hiljem õppejõud Tallinna Pedagoogilises instituudis. Mihkli enda tütar Helle Saia tegi diplomitöö Vigala muusikaelust ja seda juhendas Tõnu Kaljuste isa – prof. Heino Kaljuste. Kolmandaks – Vello Tikerpalu, kes jätkab Mihkel Saia laadis Muhumaal. Saaremaa leht kirjutas: „Mis muhulastel viga, neil ju Vello Tikerpalu“. Üks asi on siiski hinge peal – kui netiotsingusse sisestasin „Mihkel Saia“, siis tuli sealt vaid paar viidet – me ei tunne enam oma kangelasi – inimeste mälu on lühike ja uued põlvkonnad paratamatult unustavad endised ajad ja inimesed.
Helge mälestus on õpetaja Liis Võhandust. Mul juhtus viiendas klassis üks äpardus – keegi tuli ootamatult klassiruumi ja õpetaja ehmatas nii, et prillid kukkusid lauale. Kõik hakkasid naerma, aga mina ei saanud enam naeru pidama ja mind saadeti klassist välja. Hiljem, juba Tartus kuuekümnendate aastate algul, käisime tal külas koos Villem Tammemäe ja Kusta Rummaga. Esimest korda nägime siis elektrilist kohviveskit, mille Leo Võhandu oli Ameerikast toonud.
Alati südamlik Ellen Aitsam lahkus meie hulgast igavikku alles hiljuti. Tema rääkis toreda loo oma elust. Oli juba Vigala Põhikooli aeg ja direktoriks oli Harri Kivi. Ellen oli külastanud kolleege, ajanud head juttu ja hüvastijätuks neile öelnud – „Kivi kotti“. Õpetajad olid sellele kuidagi ebamääraselt reageerinud ja alles hiljem sai Ellen oma veast aru.
[pullquote]Maksudega sunniti inimesi kolhoosi astuma ja oma varandust kolhoosile kinkima.[/pullquote]Õpetaja Eduard Vitsberg andis meile eesti keelt. Karmi sõna tema suust ei tulnud. Aastaid hiljem käis ta ikka Vigala kiriku juures surnuaiapühal ja siis tagasisõidul Tallinna juhtusime temaga bussis kokku ja ajasime pikalt juttu. Rääkis, kuidas kolmekümnendate aastate lõpul president Päts esines Vana-Vigalas ja kõneles nii eestimeelselt, et tema sai sellest tõuke minna ülikooli eesti keelt õppima. Veel kuulsin temalt, kuidas minu vanaisa käis Tallinnas põllumajandusmaksu alla tingimas. Tema oli aidanud vanaisa kõrge ülemuse juurde, kuid maksu ei vähendatud. Maksudega sunniti inimesi kolhoosi astuma ja oma varandust kolhoosile kinkima.
Tänapäeval ei saa ükski endast lugupidav autor endale lubada, et voodielu ei käsitleta. Teen seda minagi, sest sellekohast materjali on ka Peru koolist võtta, kuigi oli karm nõukogude aeg. Nimelt oli ammu enne mind saanud kauniks traditsiooniks, et poisid kord või kaks aastas külastasid öösiti internaadis tütarlaste magamistuba ja poisse võeti ka vastu. See oli meelisteema, mida arutati siis kaua nii õpetajate toas kui omavahel – kes kelle juures käis ja mida ta seal tegi. Vist olid ka karistused, aga neid ma ei mäleta. Seda ma mäletan, et mina ei käinud, millest on muidugi kahju.
Igatahes olid meil paljudel oma pruudid ja peigmehed. Ka minule seitsmendas klassis meeldis üks viienda klassi plika. Omavahel me ei olnud, aga tantsisime ringmänge meelsasti. Riivel Päärni oli minu sõber ja ka temal oli tütarlaps, nii et me käisime neljakesi kambas. Veel on meeles, et Saia Mihkel küsis kord viienda klassi tüdrukult, mis seal tüdrukul pluusi rinnataskus nii pungitab ja ise kontrollis seda taskut väljapoolt. Kõigil oli lõbus ja tüdruk ise punastas, aga ei pahandanud ühti.
Selle helge mälestusega on ka sobiv lõpetada. Suur tänu Mare Ülemaanteele, kelle ettepanek käsitleda lühiettekandes Peru kooli ajalugu hoidis mind kuu aega mälestustes kinni.
→ Peru kaheklassiline kool loodi 1841. aastal
→ Uus Peru kooli hoone valmis 1929. aastal ja oli üks suuremaid puitehitisi Eestis
→ 1933. aastal oli koolis 204 õpilast
→ 1944. aastal muudeti kool seitsmeklassiliseks
→ Aastatel 1951 – 1958 töötas õppeasutus mittetäieliku keskkoolina
→ 1959. aastal muudeti kool kaheksaklassiliseks
→ 1969. aastal koolihoone hävis tulekahjus ja seejärel maja enam ei taastatud
Urmas Saard
Samal teemal:
