Käesoleva õppeaasta kolmandale vaheajale mindi Sindi gümnaasiumis lippude lehvides ja kontsertetendusega „Kui hea on olla rõõmus ehk meil aiaäärne tänavas”
[pullquote]kohtusid kogu etenduse kestel mitmel korral keset aula põrandat, et oma lapsepõlve maailmas lustlikult vallatleda[/pullquote]Kuna haridus- ja teadusministri kehtestatud korra kohaselt algab koolivaheaeg 25. veebruaril, siis otsustas Sindi gümnaasiumi juhtkond ühildada Eesti Vabariigi 101. aastapäeva tähistamise ja enne vaheajale minemise viimase koolipäeva üheks terviklikuks isamaalise kasvatuse päevaks, milles leidus ülevat pidulikkust, meelelahutuslikku osa ja direktori kõnes esinevat sõnumit, mis väärib meelespidamist.
Õpetaja Eneli Arusaare koostatud stsenaariumi järgi esitasid kooli näitekad kaks ühesugust etendust: esmalt kogunesid aulasse viienda kuni 12. klassi õpilased. Pärast väikest vaheaega nägid sama lavastust algklasside õpilased.
Lava ja aula toolide vahel asus pidupäeva laud, mille äärde hiljem istusid vabadel hetkedel näitekad. Aknalaudadele kinnitatud kuus majalippu mõjusid lava üldises dekoratsioonis uudse elemendina, mis rõhutasid päeva erakordsust. Juba seitse minutit enne algust võtsid näitekad oma kohad lavalaudade erinevates punktides sisse ja jäid liikumatult õige aja saabumise ootele.
Suurele ekraanile ilmunud laulusõnad ja samal ajal helikandjalt kuuldele tulnud tuttavad helid andsid märku püsti seistes Eesti hümni laulda.
Ja siis koondus tähelepanu laval sündivale. Näitekate liikumise ja kaja taustal: „Suitsupääsukese vidin ja sööst ja lend, pojad ja kodu. Rukkililledeks ikka tahan laulda osa su viljast. Kajakakisa vaevalt kuidagi muudab laevade rändu. Siit läheb minu tee, see on minu maa. Mina vastutan tema ja tema minu eest. Sind ma tahan armastada.” Braian, kes enne etenduse algust istus lava esisel trepil erinevate sümboltähendustega lippude juures ja Johanna samal joonel oluliselt kaugemal, kohtusid kogu etenduse kestel mitmel korral keset aula põrandat, et oma lapsepõlve maailmas lustlikult vallatleda. Ikka sealsamas „meie aiaäärse tänavas”. Martin ja Egon otsustasid rääkida väga lihtsatest asjadest ja pärast seda liitusid nemadki ülejäänud laudkonnaga. Kooli vilistlased Eliise ja Lisette lõpetasid „Sõpruse tantsuga”, aga kirjeldatud episoodide vahele mahtus veel palju muudki, ka laule ja klaverimängu, mida on õpilastele õpetanud õpetajad Jelena Kuvšinova ning Marje Tilk.
“ei märka väga paljusid olulisi asju endi ümber
Direktor Ain Keerup keskendus oma sõnavõtus tähelepanekutele, et me ei märka väga paljusid olulisi asju endi ümber. „Me ei märka rukkilille, mis kasvab rukkipõllul, küll aga muutume härdaks, kui märkame seda õrna õiekest aula eesriidel. Ei märka pääsukest õhus, aga pildil märkame kohe. Me ei pööra tähelepanu poolesajale sinimustvalgele lipule Sindi raekoja esisel platsil. Küll aga tunneme ennast eestlastena kohates välismaal mõnda inimest, kes kannab juhuslikult sinimustvalges kombinatsioonis riideid. Nii ei märka me ka sageli meile armsaid inimesi enda ümber, küll aga vaatame härdunult nende pilte Facebookis.”
Direktori vaatelt ei märka me asju siis kui nad on lähedal, ning ei tähtsusta alati sündmusi, milles osaleme, vaid mõistame kõike olulist millegipärast distantsilt. Seda nii vahemaa, kui ka aja mõttes. Paljusid olulisi asju elus mõistame alles siis, kui õige aeg on mööda lastud. Ta teab seda enda kogemustest.
„Kes esinemist kuulas, sai minu mõttele kinnituse Chätlyni sõnadest: „Nii minu ema laulis mulle, ja samaviisi mina sulle,“ meenutas Keerup väheste minutite eest lavalt kuuldud sõnu.
„Meie kohtume oma vanaisade ja vanaemadega vaid paar korda aastas, ja ka siis ei ole me sageli ju tegelikult nendega, sest vastame kirjadele ja teadetele nutiseadmetes. Või jääb meie kokkulepitud kohtumine lubatust lühemaks, sest Kaubamajaks on just sel nädalavahetusel väga vajalik ese 20% odavam.”
See ei tohiks Keerupi nägemuses nii olla. „Kuidas seda muuta? Minul on vastus olemas: Peaksime maailma muutmist alustama iseendast. Ka mina. Me ei peaks jätma asju ütlemata, sest aeg ja koht ei tundu ideaalsed. Me ei peaks ootama õiget hetke, vaid peaksime muutma hetke õigeks.”
Direktor soovis koolivaheajale suunduvatele noortele head riigi sünnipäeva, aga eelkõige inimeseks olemist.
Urmas Saard
Samal teemal:
Video: Eesti Vabariigi 101. aastapäeva tähistamisest Sindis
Sindis tähistati Eesti Vabariigi 101. aastapäeva paljude kümnete lippude lehvides