Kõrgemal künkapealsel asuvat Bauska lossi piiravad kahelt küljelt Mūsa ja Mēmele jõed, mis iidsest rajatisest möödudes ühinevad Lielupe jõeks. Jõgede ühinemise paiga lähedusest alustasidki rahvusvahelise muuseumi öö saabudes väikesteks seltskondadeks jagunenud inimgrupid orienteerumist Bauska linnas.
[pullquote]Kesklinnas palusime juhuslikel möödujatel ennast pildistada[/pullquote]Tegemist oli Soome-Balti piirkonna Y’s Men õppepäevadel osalenud veerandsaja inimesega, kelle kahepäevane Bauskas viibine kattus juhuslikult 19. mail aset leidnud muuseumiööga. Igas tillukeses rahvusvahelises seltskonnas pidi olema vähemalt üks lätlane, kes orienteeruks lätikeelses keskkonnas teistest paremini. Meie läksime teele neljakesi: kaks läti naist, üks meessoost leedukas ja teine samast soost eestlane. Anna Ziemele ja Velta Benjava tulid Läti väikelinnast Livanist, Kestutis Dringelis Leedu linnast Vievisest ja mina Sindist. Kõigis kohustuslikes peatuskohtades pidi kogu seltskond jääma ühele fotole, mis tagas võimaluse osaleda hiljem auhinnaloosis.
Bauska lossi kahe osa vahel puudub arhitektuuriline sarnasus. Vanem osa ehitati Liivi ordu poolt 15. sajandi keskpaigas, aga sellest on nüüdseks säilinud üksnes punastest tellistest ja raudkividest lagunevad müürid. Kuramaa hertsogi Kettleri jaoks ehitatud residents valmis 16. sajandi lõpus ja on tänaseks eeskujulikult taastatud. Kolmandal korrusel asuvad hubased võõrastetoad, mis võimaldas esimest korda elus veeta kogu muuseumiöö muuseumis.
Vist olnuks võimalus ronida ka vana lossi torni, et vaadata Mūsa ja Mēmele kokkuvoolu ja Zemgale kaunist maastikku, aga kohal olles jäi see võimalus teadmata. Keegi ei öelnud sedagi, et oleks võimalus kõrgete korruste vahel liftiga liikuda. Juhuslikult sai see võimalus avastatud hiljem puht juhuslikult. Liftiga juhtus ka iseäralikke veidruseid, mille kohta selget selgitust ei saanudki, küll aga nägime teenindajate silmis arusaamatut pahameelt. Häiresignaali pikale ja korduvale üürgamisele reageerisid teenindajad nagu igapäevaselt mööduva rongi vilesse ja nii võtsime meiegi seda kui üht muuseumi elavat eksponaati.
Lossist väljudes suundusime jõgede ühinemise paika, kus ühe jõe hargnemise tõttu jääb petlik mulje koguni nelja voolu ühinemisest. Kui teised valisid järgmise sihtkoha leidmiseks otsema tee, siis meie valisime Mūsa kallasraja, kus veepiiri lähedalt tõusis kõrge järsak, milles näeb kohati devoni kivimite paljandumist. Lootsime silla lähedalt uuesti linnatänavatele pääseda, aga trepp asus hoopiski jõe vastaskaldal. Siiski õnnestus teatud maa mahakõmpimise järel lõpuks üks kitsas teerada leida, mis päästis tuldud teele tagasi pöördumisest. Kesklinnas palusime juhuslikel möödujatel ennast pildistada Bauska linna muuseumi ja raekoja ees.
Linnast läbi jalutades ja pärast Mēmele jõe ületamist jõudsime Baltimaade suurimasse jõuvankrite muuseumisse. Tegelikult siiski vaid Bauskas asuvasse Riia Mootorimuuseumi näituse filiaali. Tagasiteel otsisime uuesti üles raekoja platsi servas oleva õdusa kohviku, mille ukse kohalt lugesime „Taverna“. Kohvik üllatas Julius Meinl tähistusega tassi valatud kohviga, mis on Viini kohvisortidest kõige tuntuim ja Euroopas vanim kohvi kaubamärk, enam kui 150-aastase ajalooga. Seda kohvi kiitsid kõik lauas istujad.
Paras rammestus jalgades, jõudsime Bauska lossi väravatesse päris õigeks ajaks tagasi ja Piia Karro-Selg tunnistas meidki muuseumiöö orienteerumise edukateks lõpetajateks. Suure rahvahulga kogunemine ja pimenevasse õhtutaevasse suunatud võimsate prožektorite kiired andsid märku, et midagi suurt on toimumas. Napisõnaline inglisekeelne eelteavitus (perfomance in the castle from the muuseum nights program) jättis meidki põnevuses ootele. Varemetes 15. sajandil rajatud kindlustuse kõrgelt müürilt viskus korduvalt ja korduvalt maa suunas punast koletist või nõida meenutav olend. Veel hirmutavam tundus tema võigas naer, mis rahvast lõbusalt naerma ajas. Kaugemal seisjatele paistsid omaaegses rõivastuses inimeste liikumised ja tantsud vähem märgatavalt kätte, aga tegevus oli siiski aimatavalt arusaadav. Etenduse tegevustik käsitles aega poolakate ja rootslaste vahelisest lahingust ning selle juurde jutustatud legendi. Ehmatasid võimsad kahuripaugud. Kolmanda laengu järel lendasid taevalaotusse juba tuhandeteks kildudeks lagunenud ilutulestiku värvilised raketid. Bauska muuseumiöö oli elamusterohke, aga kõige nägemiseks jäi ühest õhtust väheks. Seepärast üritas mõnigi veel järgmise päeva hommikul ennast piinapinki aheldada ja proovida omal nahal ammuseid valuvõtteid päris vabatahtlikult.
Orienteerujate autasustamisel mängis fortuna rollis otsustavat osa Jorma Sinkkilä, kelle loositõmbamise üle polnud kellegil põhjust nuriseda. Auhinna loterii peavõiduks oli rahapuu, rahvapäraselt ka ahvileivapuu.
Urmas Saard