Sindi Naisliit, rahvatantsijad Murueided, ansambel Õige Valik ja Sindi linnavalitsuse liige Raigo Paulberg panid keset linna jaanilaupäeva peo käima. Algselt eakatele väljakuulutatud õhtu haaras peokeerisesse igas vanuses jaanipäevalisi.
Sindi Naisliidu esinaine Juta Velleste ütles, et Karja tänava baari pidaja Raigo Paulberg on vastutulelik mees ja lubas ilma vähimatki tasu küsimata tulla tema koduõuele ning katta pidulaua rahva poolt kaasavõetud suupistetega. Ansambel Õige Valik tegi samuti linnarahvale kingituse ja esines nii enda kui kuulajate lõbuks kogu õhtu. Ansamblis musitseerivad laulja Arne Mängel ja klahvpillil Feliks Suurkaev. Lisaks oli meesterivis kitarrist Ain Kalmus. Sindi Murueided ei piirdunud üksnes põhikavaga. Nemad tulid murule tantsu lööma veel korduvalt pärast põhiosa. Tibutants võttis päris näitemängulise pöörde. Venelannad lisasid rahvuslikku hoogu. Arne Mängeli tütar Heily Mängel oli õhtujuht, tema koondas enda ümber nii lapsed, keskealised kui ka eakamad. Teistega ühines ka Jaanide laudkond, kes olid ennast ühte varjulisse serva eraldatumalt ära peitnud.
Murul võisteldi erineva raskuse ja kujuga esemete viskes, heideti saabast, veeti köit ja sooritati muid põnevaid harjutusi paremate kohtade saavutamise nimel. Omaalgatuslikult läks väljaku kaugemas otsas jalgpalli triblamiseks ja palli ühte väravasse löömiseks. Palli tagusid võidu nii suuremad, kui päris väikesed. Üks tütarlaps oli hoolas hundiratast keerutama. Tassiti üksteist seljas.
[pullquote]vabatahtlike ühendusena tegutsev naisliit ja ärimees oma heategevusega süütasid erinevatelt pooltelt leegi, mis kõrgemal ühines üheks tulesambaks[/pullquote]Jaanitule jaoks oli majaperemees terve aasta sobivat põletusmaterjali kogunud. Selleks kõlbasid tarbetuks muutunud voodiotsad, toolid ja muu kõlbmatuks saanud vara. Jaanitule süütas Juta ühest küljest ja Raigo teisest küljest. Sümboolselt ühendas soojendav tuli kaht osapoolt: vabatahtlike ühendusena tegutsev naisliit ja ärimees oma heategevusega süütasid erinevatetlt poolelt leegi, mis kõrgemal ühines üheks tulesambaks. Võimas, ütlesid kohalviibinud.
Rahva seas liikus ringi kodanikunimega Heino Kalm, kes tutvustas ennast siiski rehepapina. Kord istus ta diivanil kitarri keeli helisema pannes, teisel juhul kõndis mikrofoniga mööda muru ja jutustas rehepapi lugu, vahepeal istus sülearvutiga toolil. Pikad juuksed, suur habe ja laia äärega kaabu pead varjamas ning nahksed riided seljas tegid mehest salapärase isiku, kes justnagu astunuks muistsest ajast tänapäeva.
Urmas Saard
Samal teemal:
