Jaanilaupäeval täitub Pärnumaal, Paikuse vallas asuva Seljametsa muuseumi loojal ja praegu muuseumipedagoogina töötaval Laine Järvemäel 80 eluaastat.
Laine juubelinädala tööpäevad mööduvad sama sisukatena nagu kõik sellele eelnenud tuhanded päevad on lennanud. On esmaspäev ja Seljametsal muuseumipedagoogi tööpäev lõppenud, aga otseteed koju ta veel ei kiirusta. Laine valib Paikuse valla kohviku Florinda väliterrasil päikese eest hästi varjatud koha ja meie vestlus võib alata. Tal on jutustada palju. Kuulaja osaks jääb üksnes tähelepanelikult kõike üles tähendada ja mõnel juhul täpsustavaid küsimusi esitada. Jutustus väärib palju suuremas ulatuses, kui kirjatükki mahub, kohta tema enda asutatud muusemi parimate säilikute hulgas.
Lapsepõlv vanemate kodus
Laine sündis Anette ja Johannes Järvemäe esimese lapsena Vändra alevis 1937. aasta jaanilaupäeval. „Minu ema oli pärit Vana-Vändra vallast. Tema isa Martin Aasamägi tunti ümbruskonnas nõutud rõivameistrina, keda rätsepa ametis abistas naine Anna Aasamägi, kes oli olnud läheduses asuva talu peretütar.“ Laine isa sündis Alustes, aga sirgus Vändras, kus tema vanemad mõisas teenisid. Isa huvitasid juba noorena masinad. Ta töötas algul taludes, kuid kolmekümnendate lõpul kivipurustusmasinal teedeehitusel. Vahetult enne sõja puhkemist ehitas Pärnu-Sindi uut maanteed. Sõja ajal jäeti isa Tallinnasse Ministrite Nõukogu garaažidesse autosid remontima. Kui kolhoos sai esimese puuküttega veoauto, oli tema selle juht. Ta oli paar aastat Aluste külanõukogu esimees, viiekümnendatel õppis kombaineriks, viimati töötas mehaanikuna ja katlakütjana.
Ema õppis Tori Kodumajanduskoolis kangakudumist, enne neljakümnendat käis taludes kangaid kudumas. „Tol ajal oli kombeks, et igas suuremas talus omati kangastelgesid ja vajaminevad kangad kooti kangastelgedel: käteräti-, laudlina-, voodilina-, ülikonna-, mantli-, seeliku- ja isegi kleidiriie.“ Ka ema kodu suures toas olid teljed üles seatud. Keelust hoolimata proovisid lapsedki salamahti kududa. Emal oli tavaliselt käsil kangas võõrastele tellijatele ja lapsed võisid töö ära rikkuda. Ema lõpetas kohalikus Pumbioja koolis kuus klassi. Ta valdas kaunist käekirja, kirjutas vigadeta ja oskas pisut saksa keelt. Noorena osales kooli näiteringis. „Kogu elu oli ema väga energiline, aldis uuele, hea suhtleja, tundis paljusid inimesi ja omas rohkelt sõpru,“ räägib Laine. Tunnen tema sõnu kuulates, et Laine on sel juhul väga oma emasse läinud. Kogu järgnev jutt üksnes kinnitab arvamust. „Talle meeldis lugeda, olla ilmas toimuvaga kursis. Emal oli surmani hea mälu, luges prillideta, kuulis hästi.“ Elades kaasa päevapoliitikale olid tal oma kindlad seisukohad. Ta tegi ajakirjadest ja ajalehtedest väljalõikeid, õmbles neid kausta.
Tütar kirjeldab pika elu kestnud ema tööd, mida oli väga palju. Rasked olid kolhoosiaastad, töötati ühiselt ja elul polnud algul vigagi. Paari aasta pärast aga liideti neli kolhoosi. Siis tulid rasked aastad. Normipäeva tasu oli peaaegu olematu, peret toitis õueaiamaa ning aed. „Ema talitas ja lüpsis lehmi, hooldas sigu, lambaid ja vedas posti. Vanaisa oli kolhoosis tallimees. Mulle meeldis teda hobuste talitamisel aidata.“
Laine lapsepõlv möödus emapoolsete vanemate juures Massu külas, kus kaunis Vändra jõgi suubub Pärnu jõkke. Maja asus kõrgel kaldal. Vanaisa tegeles rätsepatöö kõrvalt aiandusega, kus kasvas umbes 70 viljapuud, palju marjapõõsaid ja lilli. Suurt maalappi ümbritses kõrge kuusehekk, aias looklevaid kõnniteid ääristasid lilled. „Vaarikaid, musti, punaseid ja valgeid sõstraid viidi suurte laiapõhjaliste puunõudega müüki, minu mäletamisel koguni Pärnu. Mul püsib praegugi silmade ees, kuidas vanaema tõi suvehommikul tuppa suurte savikaussidega maasikaid söömiseks.“ Maja juures asus pooleldi maa sisse ehitatud maakividest kaheosaline kelder. Tagumises osas hoiti juurvilju, eesmises osas ladustati hoidised, õunu. Tünnides säilitati hapukurke ja -kapsast järgmise suveni.
Peres elas kolm põlvkonda koos üksmeeles. Vanaisal oli ka väike kuue hektariline maatükk, paar lehma, lambad, sead, kanad, hobune. Heinamaa asus eraldi umbes paari kilomeetrit eemal metsatukkade keskel. Suvel veeti üksnes väike osa heinast koju, enamik jäi kuhjadesse heinamaale talve ootama. Hea rätsepana ei jäänud vanaisal talupidamiseks aega. Tol ajal õmmeldi nii ülikonnad, palitud kui ka kasukad taludes kohapeal, sest pered olid suured. „Vanaisa õmbles ka kodus, seda just peale sõda. Ma mäletan, et suur kamber oligi vanaisa töötoaks. Seal oli kaks Singerit, üks jalaga ja teine käsimasin, väike raudahi, mille tulisel plaadil hoiti soojas söetriikraudu. Kangaste hoidmiseks asus nurgas suur puust kirst.
„Minu põhiliseks tööks oli lapsepõlves karjaskäimine. See oli üldiselt tore ja lõbus, kuigi tõusta tuli väga vara.“ Umbes 10 korda päevas käidi naabrilastega jões ujumas, kivide alt otsiti vähkisid, ehitati võsastikes onne, meisterdati puust loomi. Neile ehitati laudad, karjakoplid, nendega mängiti tihti. „Armastasin hobuseid, juba üsna noorena käisin põllul äestamas, loorehaga riisumas. Lastele oli alati suursündmuseks vasika, talle, põrsaste või varsa sünd. Kõik loomad olid laste vahel ära jaotatud.
Kui peres tuli tappa mõni loom, oli see vanematele inimestelegi raske, lastest rääkimata. Aastaringselt oli söögilaual kala. Kui kevadine jääminek eespool sulu tekitas, ujutas vesi üle kõik aasad. Teisel pool jõge elanud lapsed ei pääsenud enne kooli, kui vesi alanes. Suurvee ajal püüti kala notiga kalda ääres veest üleujutatud aasal. „Mäletan neid kalalkäike hästi. Vanaisa tõmbas notiga, lapsed käisid kaasas ja kandsid kalakotti. Saak oli rikkalik. Kalad puhastati ja soolati väikesesse puunõusse. Hiljem suve poole püüti mõrraga. Angerjaid saadi põhjaõngedega. Kui head olid need suitsuangerjad!“
Laine mäletab, et talus oli mitmeid ettevõtmisi, mida tehti regulaarselt ja millega iga peremees hakkama sai. Üks suurem töö oli õlletegu, mille juures ka lapsed asjalised olid. Igas talus pidi pühade ajal külalistele õlut pakutama. Tavaliselt oli õlu olemas aastaringselt. Suvel joodi taari. Talle meenub, kui palju oli tegemist. „Linnaste kasvatamine oli pikk protseduur. Sõja ajal ja peale seda polnud ju suhkrut. Suures pajas keedeti sauna eesruumis suhkrupeetidest siirupit. Mulle ei meeldinud selle siirupiga keedetud kissellid ja teised magustoidud.“ Ka seep keedeti kodus. Varakevadel pleegitati lumel linaseid kangaid. Mitu korda aastas suitsetati saunas liha.
Kooliaastad Pumbiojal
Pumbioja 6-klassilise kooli 1. klassi läksin 1944. aastal. Kooli ajalugu algas 1854. aastast, kui Vana-Vändra valla Alt-Massu külas ehitati Aleksander Carl von Ditmari kingitud krundile esimene koolihoone. Kinkija auks nimetati seda Aleksandri kooliks. Koolis käis umbes 50-60 last. Aastatel 1873- 1879 töötas seal tuntud kalendritegija Mats Tõnisson. Laste arvu kasvades valmis 1884. aastal jõekääru uus telliskividest laotud hoone, millele 1926. aastal ehitati veel teine korrus. Kool suleti 1967.aastal. Sõjaolukorra majandusraskustes ei jätkunud õppevahendeid, raamatuid, toitu ega jalanõusid. Esimeses klassis puudusid aabitsad ja vihikud. „Mul oli tillukeses kohvris tahvel, krihvel ja gooti tähtedega „Kukeaabits”, mille ema Tallinna turult ostis.“ Õpetaja laskis esmalt tähtede kirjutamise tahvlikesel selgeks õppida, alles siis lubas puhtale paberilehele pikemalt kirjutada. Järgmistel aastatel saadi juba õpikud ja vihikud. Lõunatamiseks võttis igaüks kodust kaasa leiva, mille vahele pisteti tavaliselt praeliha ja muna või praetud kala. Sageli keerati paberisse moosiga pannkooke. Kõrvale rüübati piima või teed. „Kodus keedetud piimaga kohv sisaldas pruunistatud teravilju ja sigureid, mida vanaema ise kasvatas.“
Sakslaste taandumisel taastati nõukogude okupatsioon ja maksma pandi 1940-1941 kehtinud korraldused. Koolis asuti tähistama oktoobrirevolutsiooni ja punaarmee aastapäeva, 1. maid. Õpilaste arv kasvas ingerlaste ja teiste sõjapõgenike tagasipöördumisega. Õpetajad said toitu ja tööstuskaupu kaardi alusel: kuus 9 kg jahu, vahel ka silku, margariini ja kompvekke. 1947/1948. õppeaasta oli murranguline, sest avati üks klassikomplekt 33-le vene lapsele. Seoses sovhooside moodustamisega tuli ümbruskonda elama palju venelasi. Koolis tekkis raskusi hügieeniga. Ühes klassis seisis õppetöö parasiitide tõttu paar nädalat. „Ma mäletan, et õpetajad kontrollisid pidevalt õpilaste päid ja saatsid koju neid, kellel olid täid. Kooli võis tulla alles siis, kui pea puhas.“ Sovhoosi õuel asus nn “täikong”, milles rõivaid kuumutati ja riidetäisid hävitati. Vene õpilased ei saanud internaati jääda, sest neil polnud voodiriideid. Toiduained ja tööstuskaubad olid vabamüügil, aga puudust tunti leivast. Poed asusid kaugel ja ühele inimesele müüdi korraga 2 kg leiba.
Eesti ja vene õpilaste vahel esines sageli kokkupõrkeid. Vene klass viidi 1951. aastal Vändrasse. Pumbioja kooli kroonikasse kirjutati, et 1948. aasta kevadel kontrolliti koolis poliitilise kasvatustöö olukorda, mis tunnistati nõrgaks. Õpilased ei osanud jutustada Stalini elulugu ega kandnud pioneerirätte.
„Lastekooriga käisime Pärnus ja Tallinnas laulupidudel. Esinemisriided valmistasime õpetajate juhendamisel ise.“ Üheks armastatumaks ajaviiteks olid õhtused pallimängud kooli aasal. Koolimajas näidati kino, mille järel tantsiti grammofoni saatel hommikuni.
6. klassis hakkas matemaatikat ja füüsikat õpetama noor õpetajanna Helja Emmo. „Oma klassijuhatajast on mul helged mälestused. Ta oli nõudlik, samas väga sõbralik, mõistev ja oskas õpilastele läheneda. Emmo veetis õpilastega koolis tegeldes pikki tunde ja kõneles asjadest mis tolleaegsetele maalastele uudiseks. Mäletan, et õpetaja Emmo ajas kord 7. klassi tüdrukutega mitu tundi usalduslikku naistejuttu.“ Temast sai Lainele eeskuju, kelle suur mõju ei lasknud teda pärast 7. klassi lõpetamist hetkegi kahelda õpetajaks saamise otsuses.
Urmas Saard