Johann Voldemar Jannseni toimetatud Perno Postimehe ilmuma hakkamist 1857 a. jaanikuul peab Pärnu Postimees igal aastal hoolsalt meeles ja lisaks muudele olulistele ettevõtmistele on kahtlematult üks tähtsamaid tegemisi siis papa Jannseni monumendi puhtaks küürimine.
Veidi pärast keskpäeva väljusid toimetuse ruumidest kõik Pärnu Postimehe töötajad paljude roheliste õhupallidega, millel valges kirjas esimese eestikeelse perioodilise väljaande nimetus. Palle jagati seisma jäävatele uudistajatele ja pakuti kiiruga möödujatelegi. Kuna üks meeldiv ajakirjanik mõistis poolelt sõnalt minu kimbatust kolmanda käe puudumise tõttu, sidus ta palli nööri kenasti seljakoti rihma külge. Sealt maalt kõndisin Lastepargis pea kuklas ja hindasin madalamate puuokste kõrgust, et mitte palli lõhkuda.
Kogu pidu koonduski Lasteparki, kus muide asub ka Pärnu vanalinna keset märgistav tähis. Enne suure hulga lugejatega kohtumist ja ühist kringlite söömist koondus toimetuse rahvas Perno Postimeest lugeva papa Jannseni ümber. Muidugi sooviga, saada vanahärraga ühise pildi peale. Fotograaf Madis Sinivee tuli kolmanda korruse avatud aknale ja asus hüüete ning käeviibetega korraldusi jagama. Kui sõnu poleks mõistnud, võinuks teda oskusliku šestikuleerimise poolest ka osavaks kõnemeheks pidada, keda õhupallidega rahvas üles vaatavalt hoolega kuulas ja vastavalt soovitustele ka ennast sinna või teisale nihutasid.
Pildid tehtud, võeti ämbrid ja kasteti nuustikud šampoonist vahusesse vette. Enamik nühkis Janseni ees, et esikülg puhtama välja nägemise saaks. Teet Roosaar jäi üksinda suure mehe selga küürima, aga ta ei nurisenud ja toimetas suurmehe selja taga sama innukalt kui kõik teisedki.
Lauri Habakuk on pikka kasvu. Vist seepärast paluti teda tõsta ämber kõrgele pronksmehe pea kohale. Siiski mitte küllalt pikk, et kõrvalt vaatajatel poleks olnud põhjust muretseda. Kardeti, et Habakuk võib ka ise papa Jannseniga sama märjaks saada. Aga ei saanud. Pärnu Postimehes oskavad kõik suurepäraselt ka pesta, kui seda tarvis läheb. Järgmise ämbritäie saatis reporter juba veelgi kindlamal käel säuhti papa krae vahele.
Küürimist saatis Lastepargist kostuv muusika, mida tegi Pärnu sütevaka humanitaargümnaasiumi kolmikust koosnev bänd Cuubik. Mõnedele meeldis nalja teha Pärnu Postimehe esilehel ja sättisid ennast selleks kohandatud pildiraami. Ainu Värbu palus ennastki pildistada. Proual on väga tore kübar ja mis veelgi tähtsam, olen teda korduvalt ja korduvalt kohanud Punase Risti embleemiga telgi juures abivalmilt vabatahtlikuna vajalikku ülesannet täitmas.
Siis märkasin toimetuse rahva seas üht naist hüpetega päris üllatavaid paigalthüppeid kõrgusesse sooritamas. Vantsisin uuesti Rüütli tänavale seda imet lähemalt uurima. Selgus, et peaaegu sama lennukad on ka kõik teised toimetuse naised. Naised paistsid üldse oma toimekuselt meestest rohkem silma. Üks härra üritas pikalt õhupalli heeliumiga täita, aga tulutult. Viimaks lõi käega ja eemaldus. Naistel ei paistnud sellega mingit küsimust tekkivat.
Iseäranis liikuv on Merili Nikkolo, keda näis jätkuvat igal ajahetkel kõikjale. Ühel momendil pesi monumenti, taas jagas õhupalle, siis võttis vastu sülemi lilli maavanemalt, juba tuli mitme kringliga, aga järgmisel silmapilgul pakkus lugejatele kringlit ja kosutavat mahlajooki.
Kringel lõhnas isuäratavalt ja kuumast kuivav kurk ootas loputamist. Mõlemad nõudsid sedavõrd tähelepanu endale, et seni kuklasse peatunud pea vajus märkamatult alla ühte punkti uurima. Tundsin küll, et midagi hoiab sammu tagasi ja keegi ahhetas midagi kõrvalt, aga juba oligi hilja ja heelium väljus kerge pauguga rohelisest pallist. Kahju oli. Läksin naiste juurde ja tunnistasin viga. Lahkel naeratusel seoti uus pall pea kohale ja ime küll, kuid sellega jõudsin edukalt isegi kodu uksest sisse. Nüüd hoiab lagi ka ilma nöörist sikutamata palli ilusasti töölaua kohal.
Tore oli, tänud toimekale toimetusele ja Pärnu Postimehe päevale kutsujale!
Urmas Saard