Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Tahkuranna Jumalasünnitaja Uinumise koguduse pühakoda sai põhjalikult uuendatud välisukse, mida restaureeris ja paigaldas OÜ Artbrothers.
143 aasta vanuse jumalakoja peauksed on kogu ehitusega samaealised, aga lähenevate jõulupühade saabudes kutsuvad kirikulisi pühakotta sisenema täiesti uues värskuses. Uste restaureerimist rahastati ilma välise abita kahasse Tahkuranna koguduse ja EAÕK omavahenditest.
Koostöös taastajaga
Suurte kogemustega Art Brothers OÜ restauraator Kalju Ait taastas ajahambast vaevatud uksi mitu kuud. Tema käed on uuendanud ka Kihnu kiriku aknad ja uksed, samuti paljude teistegi sakraalhoonete avade katted. Nii rihtis Ait uuesti õigeks ka Tahkuranna kiriku kõrged uksed. Välise puitkatte vahetas ta täielikult uue vastu, kunagi välispinna kaitseks ja tugevdamiseks naelutatud pleki võis minema visata. Pinnad aaderdati, mis tähendab teatud puiduliigi tekstuuri jäljendamist. Sepa ülesandeks jäi lukuremont, mille tulemusena pöörab suur võti lukuaugus jälle kerge liigutusega. Harjumatu, kuid üldsegi mitte tavatu, oli näha ehitusmehe riietuses ülempreester Ardalion Keskküla ukse paigaldamist abistamas. Artbrothers OÜ tegevdirektor Jaak Tammearu pühkis tööd lõpetades välistrepile kogunenud laastupuru.
EAÕK kantsler Martin Toon ütles, et firmaga Artbrothers OÜ ollakse juba kolmandat aastat heas koostöös. „Oleme küll mõnede tööde puhul läbi viinud ka hankeid ja katsunud teisigi meistreid nende tööde kirjelduste ja hinnakirjade pakkumiste tegemisel, aga seni on tööde teostamise aeg, hind ja kvaliteet osutunud Artbrothers OÜ puhul kõige vastuvõetavamaks. Tehtud hangete tulemusena on välja kujunenud usaldus ja pikemajaline partnerlus. Oleme kindlad nende töö kõrges kvaliteedis. Peale meie on rahul ka Muinsuskaitseamet, kes on neile tunnustust jaganud. Samuti on koguduse rahvas rõõmus, nähes nii põhjalikku tulemit.“
Julgus loota
Toon kinnitas, et alustatud tööga minnakse etapiviisiliselt edasi. „Liisk on langenud, kiriku ülevaatus teostatud ja vajalikud eesseisvad tööd teada. Ise oleme lootusrikkad, et Eesti Vabariigi sajas juubel on selline väärikas maamärk meie ajas, mis kohustab riigi esimese presidendi kodukiriku juures päris hulgaliselt töid ära tegema. Julgen loota, et näiteks avatäited saaksid kirikus lõpuni restaureeritud, samuti silmale mitte niiväga nähtavad tööd. Näiteks põranda ja küttekollete uuendamised. Et kirik ka päris uue interjööri valmis saab koos põranda täieliku restaureerimisega, oleks muidugi ilus lootus, aga praegu ei näe me selleks vahendeid. Küll oleme asunud konsulteerima mõne meistriga, kes seda interjööri tööd võiks teha. Palju sõltub sellest, kas saame kohaliku omavalitsuse poolset osalust. Igal juhul kogudus ja kirikuvalitsus on selleks remondiks kogunud omavahendeid ja kahtlemata me lähiaastatel sellesse investeerime.“ Veel rääkis kantsler tänavusuvisest tegemisest Tahkuranna kiriku juures, kus võeti puid maha hoone niiskusfooni vähendamiseks ja ümbruse ohutumaks muutmiseks, samuti parandati sellega üldist nähtavust.
Tahkurannas oli tähtsat sündmust tunnistamas ka arhon Viljo Vetik, kelle panus kirikute uuendamisse on Tooni sõnul märkimisväärne. Vetik on kutsumuselt ettevõtja, kes esitas konkreetseid valusaid näiteid bürokraatia masinavärgist, mis kohati täiesti arusaamatul viisil pidurdab lihtsalt lahendatavaid sõlmküsimusi. „Aga kirikud vajavad suuremat tähelepanu ja hoolt!“
Ülempreestri õnnistussõnad
[pullquote]Liikmete arvestusest palju tähtsam on Kristusele meelepärane elamise viis[/pullquote]Ardalion osutus vestluses tagasihoidlikuks, aga temalgi oli sõnum: „Meie jaoks on tähtis, et pühad tuleksid rõõmsatesse südametesse. Tänu uuendatud uksele on olemas üks oluline märk kirikusse tee leidnud inimestele. Jumalaõnnistust kõigile!“
Kirik asub Pärnumaal Tahkuranna vallas, Pärnu-Ikla maanteest umbes 2 km kaugusel, kunagise väikese kaluriasunduse, Metsaküla mererannas.
Ajaloost teatakse, et aastatel 1846 kuni 1848 vahetas Tahkurannas, mis tollel ajal kuulus Tori kihelkonna alla, hoolimata saksa mõisnike ähvardustele taludest väljakihutamise ja ihunuhtlustega 38% talurahvast luteri kiriku õigeusu vastu. Lähikonna esimene õigeusu kogudus asutati 1849. aastal Häädemeestel, kuid 1858. aastal eraldati sellest ja Kilingi-Nõmme kogudusest 521-liikmeline Tahkuranna kogudus. Kuigi 1895. aastal eraldus Tahkurannast umbes 800-liikmeline Surju kogudus, oli sajandivahetusel liikmeskond üle 1800, aga aastaks 1939 kahanenud juba 1371 inimeseni. Preester Ardaljon ütles võrdluses nüüdse liikmeskonna kohta, et sellist täpset arvestust nõuti ja peeti küll tsaaririigi tingimustes, aga liikmete arvestusest palju tähtsam on Kristusele meelepärane elamise viis.
1872 valminud Tahkuranna kirik on arhitektuuriliselt Eesti oludes haruldane
Praegu kunstimälestiste peainspektorina töötav Linda Lainvoo on teinud 2011. a Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudis magistritöö „Pärnumaa õigeusu kirikute ikonostaasid 1860. ja 1870. aastatel“, milles leidub rohkelt olulist teavet ka EAÕK Tahkuranna kiriku kohta.
Alguses peeti teenistusi sõjaväekasarmus ja muudes hoonetes. Aastal 1869 määrati hingekarjaseks noor eestlasest preester Nikolai Prants, kes soovis kogudusele sobivamat teenistuskohta. Esmalt püüdis ta kokkuleppele saada tollase Tahkuranna mõisarentniku I. F. Gerstfeldtiga, kes aga olnud õigeusklikele ruumide rentimise osas väga negatiivselt meelestatud. Baltisakslased nägid õigeusku üleminekut ohtliku impeeriumimeelse tegevusena. Hoolimata vastuseisust püüdnud noor preester läbi oma mõjukate sõprade ja tuttavate leida võimalust kivikiriku ehitamiseks. Ehitamise algatajaks saigi vastloodud Kroonlinna Õigeusu Vennaste Selts, mille liikmeskonda kuulus ohtralt nii Kroonlinna kui Peterburi aadleid, jõukaid kodanlasi ja sõjaväelasi. Ehituse läbiviimiseks moodustati kohapeal Tahkuranna Apostlik-Õigeusu Vennaste Selts, mis sai enda valdusse Tahkuranna mõisa. Selle tuludest ja Venemaalt saadud annetustest asutigi ehitama. Töö kogumaksumuseks kujunes 37 000 rubla.
Projekti koostas kohaliku vennaste seltsi liige Grigori Karpov. Lainvoo hinnangul peegeldab kirik paljuski õigeusklike vennaskondadele iseloomulikku romantilist „vana-vene“ igatsust. „Selle sekulaarset vagadust viljeleva mõttelaadi arhitektuurse peegeldusena on Tahkuranna kiriku näol tegemist paljus teistsugust vormikeelt kasutava pühakojaga, kui nende kirikute puhul, mille ehitamist rahastas Püha Sinod.“ Nii Pärnumaa kui kogu Eesti vaates on kirik mitmes mõttes omanäoline. Sakraalhoone ehitamisel kasutati täies mahus punast tellist, mis polnud õigeusu kirikute rajamisel tavapäratu, kuid üldiselt kombineeriti tellist teiste ehitusmaterjalidega, peamiselt maakiviga. Tahkuranna kiriku eksterjööri elustamiseks lähtuti materjalivastanduse asemel pinna mänglevast eendumisest ja taandumisest, mille tulemusena mõjub hoone kaunilt elavana. Portaali ja akende puhul kasutati ümar- ja segmentkaari, mis ühes punase tellisega annavad mõneti viktoriaanliku ilme. „Veidi muinasjutulist „venepärasust“ lisavad pühakojale aga nii sihvaka läänetorni kui ka nelitise torni võluvad sibulkuplid.“
Rüüstamise tulemusena palju väärtuslikku kadunud
Tahkuranna kiriku interjöör on tumedam ja maagilisem ning kaugeltki mitte nii kirgas ja neoklassitsistlik kui samal aastal paarkümmend kilomeetrit eemal valminud Häädemeeste kirikus näeb. Ikonostaasi juures on kasutatud rikkalikult erinevaid vana-vene stiilile viitavaid elemente, mis pärinevad väga erinevatest perioodidest ja paikadest 13. sajandi Novgorodist 16. sajandi Moskvani. Toretsevalt muinasjutuline ilme oli 1870. aastate Pärnumaal pigem erakordne.
„Ikonostaasil asunud pühapiltide kohta on raske midagi väga põhjalikult öelda, sest mõneaastase perioodi jooksul 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses varastati kirikust pea kõik sinna algselt kuulunud pühapildid ning ettekujutuse ikonostaasil asunud kujutistest annavad varguste ja rüüstamiste eel tehtud fotod,“ pidi magistritöö autor kahetsusega tõdema. Stiililine lähenemine, teostus ja üldilme kõnelevad selgelt romantilist vana-vene maitsele viitavat keelt, mis ilmselt oli luterlikust keskkonnast pärit koguduseliikmele üsna uus ja erakordne vaatepilt.
Tahkuranna koguduse tegevus katkes 1980. aastate lõpul, kuid taastati 1990. aastate algul. 1980. aastatel rüüstatud jumalakoja seisundit on uuemal ajal püütud restaureerimisega parandada, aga kahjuks pole kunagi rohkest ja jõukast rannarahvast kuigi palju järele jäänud. Aastatel 1997−2001 pandi uus kate hoone tornidele ja parandati müüre. Sakraalhoone on tunnistatud kultuurimälestiseks.
Tahkuranna kirik kannab eesti kultuuriloos olulist tähendust, olles Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi kodukirikuks, kus ta 1874 ristiti.
Urmas Saard
Kui on sibulkuplid, siis on ka porgand tornid, on ju?