Eelseisval pühapäeval tähistab EELK Sindi kogudus taasasutamise 25. aastapäeva, mis annab põhjust vaateks ajalukku ja tänasesse päeva.
Vabrik toetas luterlasi
Sindi evangeeliumi luteriusu kogudus on välja kasvanud Tori kogudusest, olles esialgu selle abikogudus. Tori kihelkonnakiriku kroonikas kirjutati nõnda: „Sindi vabrikukogukond on liiga suur selleks, et selle eest Torist hoolitseda; peale selle toimib Pärnu lähedus magnetina, mis pea kogu elanikkonna huvi Torilt ära tõmbab. Nii oli pastor algusest peale veendunud, et vaid iseseisev pastor Sindis suudaks anda Sindi kogudusele keskpunkti ja südame. Siiski poleks see mõte mitte nii ruttu teoks saanud, kui mitte sealse õigeusu kihelkonna asutamine poleks ootamatult omal moel sellele kaasa aidanud.“
1899. kohta kirjutas kroonika, et Sindi adjunktuurile oli aasta, Jumala armuga, edukas. „Nelipühini elas adjunktpastor A. Oebius veel Toris ja sõitis Sindisse vaid pühapäeviti, siis aga kolis päriselt ümber, pärast seda, kui lõpuks leiti üks sobilik, vabrikuvalitsusele vastuvõetav, väljaspool vabriku territooriumi asuv korter, mille üüri tasus valitsus.
Kogudus iseseisvus aastal 1899 ja kestis kuni 1944-ni. 1901. a valminud uues kolmekorruselises punastest tellistest koolimajas eraldati suur saal luteriusu kirikule. Praegu asub samas asukohas Sindi gümnaasiumi aula. Täiesti ilmne, et kogudus vajas siiski päris oma hoonet ja seepärast võeti kolmekümnendate keskpaigas ettevõtmine tõsiselt käsile.