Oro külä miist Landu Toomast om tehniga jo latsõst pääle huvitanu, a autospordi mano trehväs’ tä kogõmalda. Umbõs neli aastat tagasi käve Toomas Klaperjahi sõitu kaemah. Päältkaejana näkk’ tä viko, midä tetti näütüses vintsitrossi pandmisõ man, ja mõtõl’, et tah omma kül üte puupää kuuh. Esi tä sõs viil es arva, et sõitma nakkas. «Muta näe ma mõtsah egä päiv niigi,» naarsõ Toomas, kes juht mõtsakogomisõ ettevõtõt Tooland.
Edimädse võistlusõ sõit’ Toomas veoautoga nii kolm aastat tagasi. Kats nädälit inne võistlust ost’ auto, ehit’ veidü ümbre ja joba edimädse võistlusõ võitsõ. Et auto oll’ edimält peris rossitanu, sai tä nimes Matu. Matulõ tekkü kõrraga pall’o fänne. Veoautosõit omgi Toomasõ meelest rohkõmb päältkaejidõ jaos.
Väikumba autoga, mille nimi om Kunn, om Toomas aasta jago võistõlnu. Edimält es olõki säänest plaani, a naanõ Mari ütel’, et minku võistlõma. Et massinaehitüse pääle om jo nii pall’o rahha pantu. Rahha kuluski autospordi man pall’o. Ku tahat, et massin võistlusõ lõpuni vasta piässi, sõs piät iks kallimba jupi ostma.
«Mõni arvas külh, et mille säänest muta pite sõidõtas, a taa om säänesama aoviidüs tüüst puhkamisõs nigu tõõsõki,» seletäs Toomas. «Mul om nüüt tutvit üle Eesti. Ku vaia, sõs avitõdas ütstõist. Tuu om kimmäs põhimõtõ, et ka võistluisil ei jätetä hädäholõjat ütsindä. Hää sõitja piät olõma ull’julgõ. Ku hirm om, sõs võidu pääle sõita ei saa. A mõistus piät selge olõma. Pall’odõl miihil kaos mõistus är, nigu nä kiivri päähä tõmbasõ. Adrenaliin lätt nii üles, et nakkasõ ull’uisi tegemä.»
Kõrvalt kaia tunnus taa sõitminõ lihtsä. A Toomas muigas: «Puulpäävä oll’ mul tõõsõh sõiduh vahtsõnõ paarimiis, kes jo edimädse sirgõ lõpuh küsse: «Kas sa mõtlõt kolm tunni niimuudu sõita?»»
Päältkaeja niidedü platsi pääl
Võistlusrada oll’ pia kats ja puul kilomiitret. Järgmäne aasta taht Toomas rata veidü pikembäs tetä ja äkiliidsi mäki sisse panda.
Oro võistlusõ kõrraldamist alost’ Toomas jo minevä aasta süküskuust, ku võistlus kalendrihe sai. Urbõkuust naas’ tugõjidõ otsminõ. Tuu oll’ kõgõ rassõmb. Ala om vahtsõnõ ja ku edimäst aastat kõrraldat, sõs om rahalist tugõjat rassõ leüdä. Asjo ja avvohinduga avitõdi innembä. Kulu olli suurõ, jo välläkuulutaminõ ja turvaminõ ja egä väiku asi mass.
Viimäne kuu aigu raa tegemisel oll’ väega kimmäs tüü. Sõs oll’ suurõs abis Vaaksi Even. Pääle raa oll’ vaia valmis säädi parkmis- ja telkmiskotussõ ja suur plats, koh oll’ katõl õdagul kontsõrt ja tetti jaanituld. Eesti Autospordi Liit jäi võistlusõ kõrraldamisõga väega rahulõ. Ku mujjal piät päältkaeja nõgõssit ja muta pite käümä, sõs Oro küläh olli päältkaeja nigu tiatrih. Egält puult oll’ hain niidet ja pässe parõmbidõ kotussidõ ligi. «Ku ma tii, sõs piät olõma häste, vai ma tii-i sukugi,» seletäs Toomas.
Naabritalost peri Sulõ Leiu ja Rõþikovi Helin kaiva ka mäeveere pääl sõitu ja kitivä Toomasõ iistvidämist. «Taa võistlus om iks Orava vallalõ kõva reklaam,» arvas’ Leiu. Küsümüse pääle, kas näid lärrin ei sekä, naariva naasõ, et ku naabritõlõ prii sissepäsemine andas, sõs om õnnõ hää, ku kodo lähküh säändse as’a sünnüse. Helin kitt’ viil, et tä sõidassi esi kah, ku massin olõssi.
Kokko võistõl’ üle katõkümne massina, noist uma nuka sõitjit oll’ peris mito. Toomasõ hää tulõmusõ omma tõisilõgi iso pääle ajanu.
Suurõmb jago võistlõjit oll’ üle Eesti kokko tulnu. Vällämaalt olli seokõrd õnnõ nuusama lätläse, kes Toomasõ iist edimädse kotussõ võtiva. Lätimaal om jo vanast aost kõvva massinasporti tettü. Seo aasta om jäänü viil kats võistlust. Ku Toomas jõud massina kõrrah hoita ja iks edimäidsi siäh lõpuni sõita, om Orava vallah jäl üts Eesti meistri man. Viimäne etapp om sügüse Võromaal Andsumäel. Sõs saava kõik viil uma silmäga üle kaia, kuis tuu ilma tiildä sõitminõ käü.
Säinasti Ene, Uma Leht