Laupäeval Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis toimunud Hiie väe tunnustamissündmusel kuulutati aasta Hiie sõbraks ristipuude uurija ja hoidja Marju Kõivupuu. Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi maastiku ja kultuuri keskuse vanemteadurina on Marju Kõivupuu koostanud ristipuudest uurimusi, avaldanud raamatuid ning kümneid artikleid, selgitanud ristipuude ohustatust ja haruldust kohalikele omavalitsustele, maaomanikele ja avalikkusele.
Marju Kõivupuu järjekindla töö tulemusel on seni avalikkusele tundmatud ristipuud kogunud
järkjärgult tuntust ning sadade kui mitte tuhandete inimeste omaste hingepuud on sae alt pääsenud.
Ristipuud on seotud ajaloolise matusekombestikuga, usuga inimhinge jäävusse ning inimese ja looduse ühtsusse. Teel kalmistule peatub matuserong, puu koorde lõigatakse ristimärk ning mälestatakse surnut. Vanematel ristipuudel võib leiduda sadu hingeriste. Ristipuude tava on elavalt säilinud teadaolevalt kogu maailmas üksnes Maavalla kaguosas. Kuna sellised puud ei ole Eestis riigi kaitse all, ei ole tagatud ka ristipuudega seotud tavade edasikestmine.
Aasta Hiie sõber Marju Kõivupuu on öelnud, et pühad paigad looduses ning arvukad pärimusmälestised maastikul vajavad meie kõigi täit tähelepanu ja hoolimist. See on osa meie kodu- ja kultuuriloost mida keegi teine meie eest hoidma ei hakka. Kui ta aastatuhande vahetusel hakkas ristipuude kui ainulaadse kombekäitumise tunnismärkide hoidmise ja säilitamise eest avalikkuses kõnelema, ütles üks kodukandi mees: ah, ilmaaigu jandit, ei saa sinust naidõ puiõ pästjat… Aga tal ei olnud õnneks õigus. Kuigi mõned ristimetsatukad ja ristipuud on nüüdseks säilinud ainult fotodel ja videolintidel, käib ristipuude käsi siiski suhteliselt hästi.Marju Kõivupuu rõhutas, et tal on olnud ristipuude eest kõnelemisel väga palju toetajaid ja kaasamõtlejaid.
Nagu varasematel aastatel nii ka tänavu köideti Hiie sõbrale ümber tema jaoks punutud rahvariidevöö ning talle anti kirves. Maavalla koja vanem Ahto Kaasik lausus tunnustamissündmusel, et Hiie sõbrale antav kirves on väärikas töö-, sõja- ja taiariist, mis kehastab üldinimlikke väärtusi. ”Nagu sõna nii ka terariista vägi võib teha vääritu inimese käes halba ning hea inimese käes häid tegusid. Inimesena ei ole meie väärtuse mõõdupuuks tarkus,
tõekspidamised, jõud, osavus, ametikoht, vara ega sidemed, vaid see, mida me nende abil teeme. Kirvega võib nii luua kui hävitada, nii rünnata kui kaitsta. Seetõttu kehastab Hiie sõbrale antav kirves inimeste valikuvabadust ja vastutust. Põlisrahva kogukonna antud kirves tähendab aga ka usaldust ja austust selle inimese suhtes.”
Hiiesõpru tervitama tulnud Riigikogu keskkonnakomisjoni ja looduslike pühapaikade toetusrühma esimees Tõnis Lukas kutsus üles hoidma Eesti eluruumi ja ütles, et ka Riigikogus on inimesi, kelle jaoks pühad paigad on pühad. ”Meil on palju ruumi, vett, puid ja maad, kuid pikemas vaates ma näen, et meilgi läheb kitsaks, sest maailmas tervikuna läheb kitsaks. Oma maad ja kultuuri peame me hoidma, sest kaotada saame neid vaid korra. Seepärast hoidkem oma eluruumi – ärgem müügem seda maha! Oma maa ja ka pühade paikade hinge saavad tunda vaid pühendunud ja kohalikud inimesed – kaugelt tulnud seda hingeväge edasi kanda ei oska ja ei tahagi,” ütles Tõnis Lukas.
Hiie sõbrale esitas tervituslaulu Õie Sarv, kes seto leelole kohaselt lõi laulusõnu käigult juurde. Saalisviibijad tõusid laulu ajal austuse märgiks püsti.
Marju Kõivupuu on ristipuude teemat käsitlenud raamatutes ”Surmakultuuri muutumine ajas:
ajaloolise Võrumaa matusekombestiku näitel” 2002 ning ”Hinged puhkavad puudes” 2009. 2011. aastal ilmus Marju Kõivupuu sulest raamat ”101 Eesti pühapaika”. 2006. aastal kaardistas Marju Kõivupuu koos Eestimaa Rohelise Liikumisega ristipuud ning avaldas internetis selle põhjal esialgse kaardi: http://www.roheline.ee/ristipuud/
2011. aastal pälvis Marju Kõivupuu ristipuude kaitsmise eest Maavalla koja tänukirja.
Hiie sõbra aunimetus anti tänavu välja viiendat korda.