„Ma tahaksin elada Aidensfieldis”

Kadri Koreinik,
külaelanik

Nii ütles mu 15-aastane tütar ükskord. Paraku meil, (väike)linnaga nabanööri pidi köidetud uusmaainimestel, napib aega (ja ausalt öeldes vahel ka tahtmist), et luua tihedam side ülejäänud, põlisema külarahvaga. Suhtleme põhiliselt siis, kui vaja on valla(valitsuse)le või infrastruktuuri pakkujale oma seisukohti selgitada. Jõulisemalt või arglikumalt.

Toidukraami toome linnast, pakendid viime linna tagasi. Linn hoiab ja harib me lapsed. Linn pakub leiba ja harvem ka meelelahutust. Naabritega kohtume parimal juhul kord nädalas. Suvel sagedamini, talvem harvem. Mitte igal õhtul nagu Gina ja Oscari pubis, kus kõik (või siiski filmi olulisemad karakterid?) pindi õlle taga kokku saavad.Meie kogukond on kuskil mujal, ilmselt virtuaalväljadel.

Sotsiaalvõrgustikus viitame loetud raamatutele, vaadatud filmidele, teravmeelsetele väljaütlemistele, odavatele väljamüükidele. Virtuaalkogukonnas me jagame ja jagame, päriskogukonnas eriti mitte: seal ostame või teeme kõik ise (pole üldse paha!). Kuigi vahel pakume mõnele külanaabrile küüti, ei ühti meie käigud eriti tihti. Omavahel ei jaga me enam uudiseid ja toitu, üksnes ilma ja külapiiri. Nii pole tekkinud vajalik vereringe uusmaainimeste ja pärismaainimeste vahel. Meie, uued, justkui ei võta asja südamega nagu „Südameasjas”? Oleme, mõtted ette ruttamas ju kogu aeg ratastel. Oleme mobiilsed nagu tänapäeva inimesed ikka, sest muidu pole toimetulekut, jätkusuutlikkust ja rahulolu. Aga kas oleme ikka rahul sellise linna külge kinnitatud uusmaainimeste eluga…

Muidugi võiks pikalt pajatada brittide (maa)rahvastiku asustustihedusest 1960. aastatel ja hiljemgi, ”Südameasja” populaarsetest viisidest, filmi produtsentide ja scriptwriter-i peenelt tuunitud süžeest, mis paelub brittide kõrval meidki, kes me õhkame maaelu ja kogukonna soojuse ja toe järele. Nostalgia on see, millega film meid toidab. Kümned miljonid vaatajad ei saa eksida!

Kolleeg küsis kirjatükki lugedes, kas pakun oma ”südamelt ära” loos välja ka mingi lahenduse. Head lahendust ei pruugi tulla, vastasin, kui elad viiskümmend aastat hiljem Eesti väikelinnas või külas, mille kogukond on küll endiselt Ashfordly või Aidensfieldi mõõtu, kuid kus inimestel pole väljaspool virtuaalkogukonda aega üksteisega jagada.

Share via
Copy link
Powered by Social Snap