Maire Kriis,
ajakirjanik
Taastatud Eesti riiki on olnud juba 20 aastat. Samapalju on räägitud ka muukeelsete elanike integreerumisest, lõimumisest ja muudest kenadest asjadest. Tundub, et rääkimise tasemele kõik jäänud ongi.
Vahepeal oleme üles kasvatanud terve põlvkonna noori inimesi. Kui nõukogude ajal oli pronkssõduri kuju juures käimine ennekõike vanemate vene inimeste pärusmaa, siis miskipärast just Eesti riigi tingimustes kasvas üles noor põlvkond, kes pronksmeest äkitselt imestamapaneva tähelepanuga väärtustama hakkas. Ometi pidanuks just sel ajal iga noore ajalootundides saadud teadmised panema mõtlema, missugused sambad püstitati, kellele, kuhu ja miks. Kas pole mitte meie riigi hariduspoliitika suutmatus olnud peamiseks põhjuseks, miks täna ikka veel räägime muukeelsete vähesest riigikeeleoskusest ja ebalojaalsusest, kui mitte isegi vaenulikkusest Eesti riigi suhtes.
Arvan, et venelaste ja kõikide muukeelsete keele- ja kodanikutunnetuse probleem on suuresti kinni meie hariduspoliitikas. Ei saa hariduspoliitikat hakata muutma päevapealt ja kusagilt keskelt. Alustada tuleks algusest.
Juba taasiseseisvumisaja alguses ütles tuntud iluuisutaja ja treener Anna Levandi, et alustada tuleks lasteaiast. Kui kõik Eestimaa lasteaiaealised lapsed kasvavad ja õpivad eestikeelses lasteaias koos, siis ei saagi tekkida tunnet, et ühel või teisel on rohkem või vähem võimalusi edasijõudmiseks. Ka pole mingi saladus, et keele omandamine, sealjuures mitme keele omandamine varajases lapsepõlves on tükk maad kergem kui hilisemas eas. Sellest räägiti, sellest kirjutati ja sinnapaika kõik jäi.
Nüüd on tõusnud uuesti päevakorda korduvalt edasi lükatud venekeelse gümnaasiumi õppekeele osaline muutmine. Kujutage endale ette, et olete 12. klassi õpilane ja teil tuleb hakata nüüdsest õppima mistahes võõrkeeles (eeldame, et te natuke seda keelt siiski oskate) ja teie õpetaja, kes samuti on seda võõrkeelt vaid pisut keelekursusel omandanud, hakkab teile näiteks keemiat õpetama. Siiani tegi ta seda emakeeles, nüüdsest võõrkeeles. Tulemus on teadagi see, et mõlemad pooled saavad ehk keeleoskust natuke juurde, aga vaevalt see keemia kui õppeaine omandamisele kasuks tuleb.
Lisaks tekitab see tahes-tahtmata protesti ja viha selle riigi ja rahva vastu, kes niivõrd totrat hariduspoliitikat peale suruvad. Seepärast mõistan nii venekeelsete lapsevanemate kui õpilaste muret. Ning Eesti ei vaja ju Venemaa suurriiklikul ajalookäsitlusel tuginevat eestikeelset haridust vene koolides, milleni meie praegune hariduspoliitika paratamatult viib.
Ammu oleks olnud aeg lõpetada apartheidipoliitika hariduses ja välja kujundada ühtne haridussüsteem kõigile eestimaalastele. Anna Levandi väljapakutust paremat ideed pole senini esile kerkinud — alustame sellest, et järgmisest aastast ei lähe ükski laps enam venekeelsesse lasteaeda. Ja 15 aasta pärast ongi Eestis ühtne eestimeelne haridussüsteem kõigile eestimaalastele. Oleks me sellega õigel ajal alustanud, oleksid tänaseks need probleemid juba viis aastat unustatud. Suure tõenäosusega oleks ka „pronksiöö” olemata. Nüüd oleme 20 aastat hilinenud ning on lõpuks aeg vigu tunnistada ja alustada uuesti algusest.