Kuis Eric üten naasõ Leili ja kümnekuudsõ poja Üloga pagõsi, tuust tull’ 1999. aastal vällä raamat «Käru ja kaameraga», miä om olõman ka Võromaa muusõumin.
Nigu pall’o tõõsõki, peläs’ Eric, et ku tä kodo jääs, sis saadõtas tä Tsiberihe vai tapõtas niisama är. 1941. aasta kiudutamisõst pässi tä õnnõ selle, et käkse hinnäst. Tedä otsiti takan, a kätte es saia. Päämine põhjus oll’ tuu, et tä oll’ opnu pääliinan Tondi sõakoolin ohvitseeris. Edesi opsõ tä Tarto ülikoolin matõmaatiga- ja luudustiidüskunnan füüsikat. Sääl tull’ täl ka huvi pilditegemise vasta.
Eric naas’ kotost minemä joba hainakuu perämädsel pääväl. Timä peret olli är saatma tulnu imä Liisa ja veli Karl, vankri pääl istõ esä Viido. Päält pildiklõpsu ja hüväste jätmist es näe Eric näid inämb kunagi.
23. süküskuu pääväl 1944 jõudsõ Ericu pere Hiiumaalõ Heltermaa sadamalõ. Kai oll’ inemiisi kompsukõisi ja sõakraami täüs. Mitusada pagõjat uutsõ edesipäsemist: Orjaku-Triigi-Leisi kaudu Kurõssaardõ, kon pidi laiva uutma.
Eric es taha säänest pikkä tsõõri tetä. Tä kirot’ umma päivikuhe: «Püüdsemi uma kraami laati õkva Saksamaalõ purjetavalõ Möwele. Sadama komandandilt saimi päälelaatmisõs lua, a valvõn olnu Tarto pritsumiis kiildse laiva pääle minegi väega kur’astõ är. Perän muutu tä leplikumbas ja kelläs katõs säädsemi hinnäst Möwele sisse ja pia naksi moodorpurjõka massina pobisõma.» Loe edasi: 70 aastakka suurõst eestläisi Läände pagõmisõst