Madis Org,
Arengufondi energia- ja rohemajanduse arenguseire ekspert
Inimeste heaolu kasv on senini olnud tugevas sõltuvuses energiatarbimise kasvust. Nõudluse suur kasv taastumatute (ja ka taastuvate) energiaallikate järele on endaga kaasa toonud suureneva surve keskkonnale. Inimeste ökoloogiline jalajälg, kus olulist rolli mängib ka taastumatute energiaallikate ammutamine, suureneb suure tõenäosusega järgnevatel aastakümnetel tasemeni, kus tarbime inimkonnana üle kahe korra rohkem, kui Maa meile seda jätkusuutlikul viisil võimaldada suudab (vaata ka GlobalFootprint Network).
Vaatamata sellele, et suurim surve keskkonnale tuleb järgnevate aastakümnete jooksul eelkõige rahvarohketest ja veel madala elatustasemega riikidest, on tasakaalustatuma ja jätkusuutlikuma maailma huvides just rikastel riikidel kohustus näidata eeskuju. Kuigi keskkonnaalased rahvusvahelised kokkulepped on visad sündima, on mõned riigid leidnud mooduse, kuidas siseriiklikult motiveerida nii inimesi, ettevõtluskeskkonda, kui ka avalikku sektorit järgima karmimalt looduse poolt etteantud piire. Üheks heaks selliseks kontseptsiooniks võib lugeda ka Šveitsis viimastel aastatel palju populaarsust kogunud „2000 vati ühiskonna“ (2000Watt Gesellschaft) mudelit.
Energeetiline ebavõrdsus
Kui liidame kokku kogu maailmas aasta jooksul tarbitava primaarenergia hulga ning jagame ühes aastas olevate sekundite ja maailma inimeste arvuga, saame vastuseks, et keskmiselt tarbitakse maailmas hetkel üle 2 000 džauli primaarenergiat (veel muundamata energia, mis on loodusest ammutatav) sekundis ühe inimese kohta. Teisiti öeldes, nii taastumatud kui ka taastuvad energiaallikad aitavad meie eest keskmiselt pidevalt 2 000 vati (sest 1 vatt = 1 džaul / 1 sekundiga) ulatuses tööd ära teha. See number koondab endas kogu primaarenergiat, mida inimtegevus kulutab – transport, infrastruktuur, hooned, toit ja muud kaubad ning teenused. Loe edasi: 2000 vati ühiskond